2017/06/27

"Noh, kuidas tunne on?" ehk 3 päeva MMini

Väga õnnelik tunne on! :)

Viimases postituses kirjeldasin, kuidas pigistasin end võistlusperioodi lõpus mahlast tühjaks nagu sidrunit. Tuleb tõdeda, et sidrun oli isegi vähe öeldud. Pigem olin lõõmava päikese käes kokku kuivanud rosin.

Teadsin juba möödunud sügisel, et selle aasta mai saab olema kreisi. Olin sellise otsuse vastu võtnud ja selleks valmis. Teadvustasin ka fakti, et kodumaal toimuva MMi ja sõgeda mai vahele jääb ainult üks kuu - lühike periood, kuid jõuab kenasti puhata ja viimast lihvi anda. Juuni keskel aga oli seis vaatamata kahele väga rahulikule nädalale pehmelt öeldes kahtlane. Mul oli stabiilne väsimus ning näis võimatu saada pulssi üle 180. Püüdsin organismi äratada lühikeste intervallide ja Intsikurmu jooksuga. Kuigi jooksin selle krossijooksu kiiremini kui varem, siis seis oli ikkagi kehv. Mul puudus igasugune erksus juba soojendust tehes. Tundsin, et ma olen ikka veel väga väsinud või tuim ning ei saanud enam aru, kas peaks puhkama või lühikesi ärritavaid liigutusi tegema. Kuigi mul on tänu tugevale kevadisele ettevalmistusele baaskiirus väga hea, siis seda head maksimumkiirust ei õnnestunud aga kuidagi välja meelitada. Ma ei ole sellises olukorras kunagi enne tiitlivõistluseid olnud. Imelik situatsioon...

Olen väga tihedalt treeneriga kontakti hoidnud ja talle täpselt enda enesetundeid kirjeldanud. Pidev väsimus on tuntud rauavaeguse tunnus. Mul on alati rauanäitajad pigem madalad olnud. Kiirelt mõeldud ja kiirelt sai ka vereproov tehtud. Selgus, et tõesti oli hemoglobiin vajunud tavainimese minimaalse piiri lähedale ehk vastupidavussportlase jaoks üpris kriitilisele tasemele (118 on alumine piir, mul oli 121), kuid lisaks sellele oli punaliblede arv veres ning teised vere, südame ja maksa näitajad liiga erinevad võrreldes varasemate testide tulemustega. Kortisooli tase oli täiesti laes ning arst julges arvata, et see oli suure tõenäosusega veel oluliselt kõrgem. Kõrge kortisool näitab stressi taset. Samas lihased olid nii kiiretest võistlustest kui treeningutest täielikult taastunud ning oli näha, et olen tublilt puhanud. Nii et veel kaks nädalat enne MMi olin üpris rosin.

Täna on 3 päeva MMi esimese stardini. Olen elanud päev päeva järel, puhanud, treeninud, korralikult maganud, tegelenud kõige muuga lisaks spordile ja erilist tähelepanu pööranud toitumisele. Seega olen andnud enda parima, et organism saaks maksimaalselt aineid, mille tasemed olid paigast ning olen püüdunud soodustada ka vajaliku ressursi omandamisvõimet. Eriline tähelepanu on olnud nii taimset kui ka loomset rauda sisaldavate toiduainete igapäevasel söömisel, lisaks tarbin kohvi ja piimatooteid targemini. Oluline on suurendada selle lühikese aja jooksul maksimaalselt punaliblede arvu, mis jaksaksid paremini hapnikku ringi kanda. Et ikka võistluse ajal oleks kergem ja ka pärast võistlust taastumine kiirem.

Olen jätnud ära mitmeid planeeritud treeninguid, kuid andnud maksimumi, et olla valmis ka orienteerumistehniliselt eesootavateks tiitlivõistlusteks. Füüsiline vorm suure tõenäosusega ei ole kahjuks see, mis oli planeeritud, kuid seis paraneb päev päeva järel ning tänu väga heale ettevalmistusperioodile usun, et kiirus on piisav ka elu parimate tulemuste saavutamiseks. Ning miks peakski teistsuguse usu ja enesekindlusega MMile minema. On ju teada, et orienteerumiskiirus dikteerib jooksukiirust ja vaimset tegevust kontrollin vaid mina ise.

Tuleb nentida, et juba mai keskel oli tervis ääre peale aetud tiheda võistlusperioodiga, kuid ma ei oleks arvanud, et kaks nädalat ülikõrget pinget võib nii suure põntsu panna, et taastumine võtab tavapärasest kahest nädalast väga palju kauem aega. Eks natukene on ikka kurb, aga samas on nüüd bakalaureuse diplom taskus. Samuti tunnen end mingis mõttes pingevabamalt, sest on lihtsam teadvustada, et hea tulemuse tagab ainult korralik orienteerumissooritus ning füüsiline vorm on täpselt selline nagu võistluspäeval saab olema. Tänaseks on kõik ettevalmistus tehtud ja saab vaid vaimselt viimaseid nüansse oma pusles kokku panna.

Olen väga õnnelik, et mul on võimalus Eestit siinsamas kodumaal MMil esindada. Naudin kogu võistlusnädalat täiega ja annan enda parima, et saaks jälle latt veidi kõrgemale seatud, millest järgmistel aastatel oma spordikarjääri redelil üle hüpata.

KAASAELAJALE OLULINE INFO

Programm:
30. juuni - sprindi kvalifikatsioon (Tartu)
1. juuli - sprindi finaal (Tartu) - ETV2 kl 14:30-17:00
2. juuli - sprinditeade (Viljandi) - ETV2 kl 16:55-18:15
3. juuli - puhkepäev
4. juuli - tavarada (Rõuge) - minule puhkepäev - ETV2 kl 13:00-17:00
5. juuli - puhkepäev
6. juuli - lühirada (Vitipalu, Nõo vald) - ETV2 kl 12:00-14:00 (mehed) ja kl 15:00-17:00 (naised)
7. juuli - teade (Vitipalu, Nõo vald) - ETV2 kl 12:50-17:00

Võistlust kannab üle 10-12 kaamerat. ERR tuleb kogu oma bussiga, nii et püsti on ka stuudio ning võistlejatega tehakse intervjuusid.

Rohkem infot MMi kohta leiab www.woc2017.ee 

Võistluste ajal saab jälgida ka GPS-teekondasid ja LIVE-vaheaegasid punktidest. Kodulehelt leiab õigel hetkel vajalikud lingid.

Tulge kohapeale või elage kaasa televisiooni ja interneti vahendusel!

7. juulil pärast teadet umbes kell 16:30 ootame Team2017 liikmetega kõiki toetajaid ja kaasaelajaid areenil Eesti telki meiega kooki nosima. Sumiseda ja näksida saab umbes tunnike. Soovime teid personaalselt tänada!


2017/06/02

Pihin

Ma olen alati uskunud, et mõtetel on suur jõud ning kõik, mis on vaimne, siis seda on võimalik mõjutada ja kontrollida. Uskumatu, kui raske oli siiski möödunud nädal, kui tegin 5 aastat kestnud bakalaureuseõppe viimase koolipingutuse ja kohe samal nädalal püüdsin end ka MKl sidruniks pigistada. Kaks selle aasta või miks mitte ka elu olulisimat sündmust leidsid aset täpselt samal nädalal.

EBSis rahvusvahelise ärijuhtimise erialal saab valida, kas sooritada lõpueksam või kirjutada bakalaureuse töö. Otsustasin, et lõpueksam nõuab kokkuvõttes vähem aega. Mu kalkulatsioonid näitasid, et saan õppeained korratud ja selgeks intensiivselt õppides umbes kümne päevaga. MMi katsevõistlused Eestis olid umbes-täpselt kümme päeva enne eksamit. Olen uhke seal joostud lühirajal nii liidrile kaotatud aja kui lõppkoha üle. See oli väga tugev jooks ja andis palju motivatsiooni järgmistel võistustel hea soorituse tegemiseks. Pärast katsevõistluseid keskendusin täielikult kooli lõpetamisele - õppisin une-, töö-, treening- ja puhketundide arvelt. Jätsin Balti MVle minemata. Kokku oli vaja korrata / selgeks saada 11 õppeainet finantsist ja turundusest makro- ja mikroökonoomikani.

Päev enne MK esimest starti ma ei keskendunud ja puhanud nagu üks tubli sportlane peaks tegema, vaid istusin hommikust õhtuni koolis ning andsin endast kõik võimaliku, et tõestada, et olen bakalaureuse kraadi vääriline. Viimane materjalide kordamine, 2h kirjaliku eksami esimene osa, kiire hingetõmme ja paari detaili kordamine, 2h kirjaliku eksami teine osa, kiire söök ja hingetõmme ja suuliseks eksamiks valmistumine, suuline eksam - korralik 8-tunnine tööpäev!

Töö sai küll tehtud, kuid sisse jäi näriv tunne, sest ma polnud absoluutselt kindel, milline saab olema tulemus. Mõnes mõttes oli hea tunne, et kohustuslik samm on tehtud, aga samas meenus nii palju, mida oleks paremini soovinud teha (perfektsionist nagu ma olen). Mind valdas pinge langus ja samas mure puudujääkide pärast. Segadus, et kas kogu see pingutus ja ohverdus tasus ära või läks tühja, oli suur.

Pikalt mõtlemiseks aga aega ei olnud. Pakkisin kiirelt asjad ja tõttasin laevale. Nüüd oli oluline kool unustada ja võtta end kiirelt kokku MK sprinditeate avavahetuseks.

Jõudsin hilja õhtul Helsingisse ja juba järgmisel päeval sõitsime Turkusse. Mäletasin, et hoiatasin pärast katsevõistluseid koondise treenerit ette, et ma ei tea, milline on mu füüsiline vorm. Siiski otsustati, et võiksin vahelduseks avavahetust joosta. Sisimas lootsin ka ise, et kui hull see ikka saab olla ja küll ma pingutan! Möödunud aastal Ungaris üliõpilaste MMil ju sai isegi liidrina lõpetatud. Kõik on võimalik.

Aga nii väga, kui ma ei oleks ka tahtnud, siis ma ei suutnud end isegi anaeroobsesse tsooni sundida. Läbisin raja ilma igasuguse kiiruseta. Nägin, et ollakse pettunud, sest olin liidergrupist liiga palju maas. Vabandasin ja lootsin vaid, et järgmisel päeval sprindi kvalifikatsioonis on kõik parem.

Sprinditeate tulemused.

Võtsin end taas nii kokku kui suutsin ja püüdsin enda parima võimaliku soorituse teha. Plaan oli alustada vaimselt pingeid panemata, rahulikult otsuseid langetades ja küll tempo ise tõuseb. Teadsin, et jooksukiirus on nii nagu on ja jääb vaid loota, et sprinditeade aitas hingamist ja jalgasid lahti joosta.

Rajal märkasin, kuidas ma ei saa kaardilt infot kätte. Seisin ühes ristis, vaatasin kaarti ja vaatasin ette ning ma ei saanud lihtsalt aru, miks ei klapi. Selgus, et ma ei näinud kaardil KOLME aeda. Kuigi ma seisin! Kaotasin lugemisvea tõttu palju sekundeid, kuid see ei jäänud ainsaks suuremaks veaks. Siiski hiljem selgus, et ka puhta jooksuga oleks finaali vaid õige napilt edasi pääsenud ... kui üldse.

Sprindi kvalifikatsiooni tulemused.

Sain nüüd kaks päeva puhkamiseks ja metsaks vaimu valmis seadmiseks. Tundsin, et füüsiliselt läheb juba enesetunne kergemaks. Katsevõistlustel oli samuti näha, et maksimaalne jooksukiirus ei ole hetkel laes, kuid kuna kevadel on korralik põhi laotud, siis metsas hea soorituse tegemiseks on tempo väga piisav. Olin väga optimistlik, sest kõik võimalused olid MKl hea jooksu tegemiseks olemas.

Lühirada jõudis kätte. Tundsin, et olen valmis ja võistlusjanune. Rajal aga selgus, et ma ei saa jälle kaardilt infot kätte. Ma ei suutnud valida õigeid vaheorientiire, mille abil kiirelt ja veatult punkti jõuda. Tegin täiesti segased etapivalikud ja viisin need kaootiliselt ellu. Seejuures mitme punktiga ka korralik viga. Tunne oli justkui oleks möödunud aasta olukord tagasi, kus terve hooaeg ei leidnud oma head rütmi. Aga see oli mul ju olemas vaid kümme päeva tagasi! Kuhu see kadus!?

Lühiraja tulemused.
Lühiraja GPS-teekonnad.

Olin pärast lühirada nõutu. Olin mures ja murtud. Õhtul ühel hetkel tundsin, kuidas kogunenud pinge trügib vägisi välja. Olen aus, et nutsin korralikult. Olin terve nädal algusest peale end iga päev maksimaalselt kokku võtnud ja tühjaks pigistanud ning ükski tulemus ei vastanud sellele, milleks tundsin olevat võimeline. Eksami tulemust ma tegelikult ei teadnudki veel, aga juba mõtlesin igaks juhuks B, C, D ja X plaane välja. Väga raske on iga päev end uuesti kokku võtta ja jälle pikki pead saada.

Otsustasin, et pühapäeval ma ei lähe tavarajale end lõhkuma. Ma ei jookse seda MMil ja puudub igasugune point. Mul oli puhkust vaja ja nii kiirelt kui võimalik, sest suurvõistluseni on vaid loetud päevad.

Ma ei valmistunud MKks absoluutselt, vaid lihtsalt läksin kohale lootes, et asjad lähevad iseenesest paika ja saan kiirelt õige orienteerumistunde tagasi. See ei juhtunud. Kui vaim on väsinud ja valmisolek ei ole saavutatud, siis on äärmiselt keeruline kaardiga kontakti saavutada. Samas usun, et MK oli väärtuslik õppetund nüüd üks kuu enne koduseid suurvõistluseid, millega seoses tahtmatult tekib erinevaid pingeid. Võib-olla on hea, kui on värskelt meenutatud, mida tähendab stressi, ootuste ja lootustega üle pingutamine.

See oli karm nädal, kuid juba teisipäeval ehk kõigest kolm päeva pärast MK lühirada jooksin Eesti metsas ja see tunne oli imeline! Ma olin oma mullis tagasi, tempo oli väga hea ja kõik sujus. Ning loetud minutid pärast treeningut sain teada ka eksami tulemuse. Sain väga-väga turvaliselt selle sooritatud! Oh, seda õnne!

Viimane väga karm koolipingutus tasus ära. Olen üli-üliõnnelik, et kaua tehtud kaunikene bakalaureuse diplom on vaid ühe allkirja kaugusel. Tunnen, et nüüd on kõik mõtted päriselt ainult MMil.

Täiskäigul edasi.

28 päeva.

Foto: Tarmo Haud

2017/05/02

Muljeid Tiomilalt

Tiomila on iga-aastane teatevõistlus Rootsis, mida korraldatakse alates 1945. aastast. Sel aastal toimus see edela-rannikul Göteborgi linna lähistel. Nimi "Tiomila" ehk "10mila" tähendab 10 rootsi miili, mis on 100km. See viitab meeste tiimi kogu läbitavale distantsile, mis on alati umbes selles suurusjärgus.

Meeste tiimi kuulub 10 meest ning naiste tiimi 5 naist. Meeste võistlus algab õhtul ja lõppeb varahommikul. Naiste võistlus on enne meeste oma ja toimub päeval. Ning enne naiste võitlust toimub hommikul ka noorte Tiomila.

Seekord oli kokku stardis 305 noorte Tiomila tiimi (igas tiimis 4 liiget) + 338 naiste tiimi (5 liiget tiimis) + 315 meeste tiimi (10 liiget tiimis). See on enam kui 6000 võistlejat. Äsja toimunud Jüriöö orienteerumisjooksu teatevõistlusel osales umbes 350 võistlejat. Jooksul ümber Viljandi järve startis sel aastal esimest korda üle 4000 osaleja.

Tiomila on Skandinaavia klubide jaoks üks olulisemaid teatevõistluseid Soomes toimuva Jukola kõrval, mille nime on eestlased ehk rohkem kuulnud. Jukola toimub juba 17. juunil ning seal on startimas umbes 15 000 inimest. Massiivne, kas pole?! Tulevat üritust saab Eestis vaid SEB Tallinna Maratoniga ilmselt võrrelda. Ainult, et telke (tuhanded inimesed ööbivad telkides), ajutisi poode ja muud meelelahutust on oluliselt rohkem ning maa-ala, kus on majutus-, pesemisvõimalused, võistluskeskus jms on kordades suurem.

Aga rääkides võistlusest, siis...

... möödunud nädal ei olnud kerge. Enne laupäevast võistlust olin sel nädalal kolme trenni peale kokku vaid tunnikene end liigutanud. Olin nädala esimeses pooles pisut haige - hingamisteedeprobleemid ja sellega kaases nõrkustunne. See on ka põhjus, miks teist vahetust jooksin. Alguses planeeriti mulle kõige pikem ehk 11,2 km ehk kolmas vahetus, kuid palusin lühemalt ja seekord kindlasti mitte ka esimest. Ning kuna üks tiimiliige oli nii haige, et ta ei saanudki tulla, siis mängiti kaks päeva enne võistlust positsioonid ümber ja sain omale teise vahetuse. Uue plaani järgi pidi kõige pikemat jooksma Miina.

Kangasala tiimi räsisid aga haigusprobleemid veel. Päev enne võistlust ehk reede õhtul Miina teatab, et tunneb end kehvasti. Võistluspäeva hommikul ei olnud seisud paremad ning järjestus taas muutus veel päris viimasel hetkel. Lõplik järjestus oli seega: Iida, mina, Outi, Jenni ja Miina.

Naiste massstart käis nii.

Ning Iida andis mulle "teatepulga" üle 101. kohal ning 6:54 kaotusega liidrile. Kaotus näib küll suur, aga tegelikult juba esimese vahetuse kolmas naine kaotas 2 minutit! Nii et kõrgete kohtadega oli vahe küllaltki väike ja tegu oli alles esimese vahetusega ning kõik saab veel palju muutuda.

Kuna hommikul äratavat sörki tehes oli enesetunne raske, siis ma ei oodanud väga erilist jooksu. Eesmärk oli rada maksimaalselt puhtalt läbida. Lõpetades aga sain teada, et tõstsin tiimi 70 koha võrra. 70 kohta! Midaaa!? Aga tõepoolest oli sooritus algusest lõpuni väga mõnus sujuv ainult ühe väikese erandiga, kui kümnendasse punkti minnes jäin jooksmist nautima ja ununes oma väga kindla etapivaliku tegemine. Ning kui ei tea, kuidas täpselt punkti jõuad, siis ei saa ju sinna ka veatult jõuda (kui pole piisavalt õnne). Mul oli nii palju õnne, et tabasin ära õige hetke seisma jäämiseks ja õnneks sain end ka kiirelt paika ja punkti. Tegin 20-30s viga. Pärast seda natukene rabelesin ja oli üks suurem ebakindluse/ hoo maha võtmise hetk, kuid jätkus üsna puhas sooritus. Oma vahetuse parimale ajale kaotasin vaid 1:17.



Olen väga õnnelik, et kuigi oli väga palju naisi ümber, siis mul oli oma tempo ja suutsin püsida mullis tehes täiesti enda sooritust. Orienteerumistempo dikteeris ette hea jooksukiiruse, millele organism tuli üllatavalt hästi järgi ning nii sai ainult sujuvat minekut nautida. Haiguse mõju tundsin õigevähe. Mul puudus hea kerge veidi lennukas tunne, mis oli varem ja füüsiliselt oli ikkagi pigem raske, aga samas oli ka maastik väga märg ja pehme ning ilmselt oli kõigil raske. Pluss kiirust ei saanudki väga üles ajada, sest rada oli lisaks füüsilisele väljakutsele tehniliselt nõudlik.

Pärast Iidat ja mind jätkas Outi. Outi on alati olnud meie tiimi ülitugev relv, kes tulistab konkurentidest hooga mööda. Kahjuks on ta olnud pikalt vigastatud ja ka praegu võistlustel andsid nii valu kui auk ettevalmistusperioodis tunda. Püssirohtu polnud piisavalt ettepoole tulistamiseks, kuid sellegipoolest super, et ta tuli tiimi eest välja ja hoidis meid heas konkurentsis. Mõned kohad vajusime (47. koht), kuid vahe 30. kohaga oli vähem kui 4 minutit.

Meie neljanda vahetuse jooksja oli ülitubli! Algselt pidi Jenni jooksma Kangasala SK teises tiimis, kuid kuna Anna oli haige ja jäi koju, siis ta tuli meile appi. Tegi tubli jooksu ja andis Miinale plaksu 36. kohal. Vahe 30. kohaga vähem kui 3 minutit.

Miina lõpetas heal 42. kohal enam kui 300 tiimi seas. Kuigi möödunud aastal olime 31. ja oleme ka kõrgematel kohtades olnud, siis arvestades kõiksuguseid tegureid usun, et see on tubli tulemus.

Olen meie tiimi üle uhke! :)

Kangasala SK 1: Iida Savolainen, Evely Kaasiku, Outi Hytönen, Jenni Joensuu-Partanen, Miina Kanko

Naiste teate võidutiimi ankrunaine ülitugev Tove Alexandresson suutis joosta oma võistkonna 7 minutisest kaotusest 7 sekundiga võitjaks. Ma ei suuda enam otsustadagi, kas tema jooksud on jätkuvalt üllavatad või nii võimas üleolek ei ole enam üllatav. Võimas naine igatahes. Võitja lõpetamisest näeb videot siin.

Tulemused 10mila online results keskkonnas.
Teise vahetuse GPS-teekonnad koos minu teekonnaga võrreldavad 2D Rerunis.
Kõikide GPSseadme kandjate GPS-teekonnad leitavad GPSseuranda-st (nii meeste kui naiste, kõik vahetused).

Nüüd peab aga ruttu korralikult terveks ravima, et tuleval nädalavahetusel Eesti MV lühiraja tiitlit kaitsta ning teatevõistlusel koduklubi JOKA naistega kõrgete kohtade nimel võidelda.

MMini Eestis 59 päeva.

2017/02/07

Elamusterikas treeninglaager Keenias

Ettevalmistushooaeg 2017. aasta hooajaks on olnud taas erinev eelmistest. Fookus on olnud jooksule enam kui kunagi varem ning suusakilomeetreid on kogutud vaid ühel päeval kodumaal ja kümnel päeval Soomes. Otsustasin külmetamise asemel hoopis sooja kliimasse põgeneda, koguda D-vitamiini ja jooksukiirust ilma, et peaks vigastuste ja haiguste pärast muretsema. Nimelt saabusin möödunud nädalavahetusel kolmenädalasest kõrgmäestikulaagrist Keeniast.


Laagri nii-öelda peakorraldaja oli Tiidrek Nurme ning grupp sportlastest ja spordisõpradest ulatus tipp-päeval kui meid külastas Eesti aukonsul Keenias lausa umbes 18 inimeseni + üheks õhtuks saabunud täiendavad kohalikud külalised.

Suurem osa meist elas ühes majas, kuid paar inimest ka terve aeg või osa perioodist meile eestlastele tuttava keenialase Mukunga juures.


Mukunga on jooksnud Eestis korduvalt erinevaid rahvajooksusid ja on täiesti meie oma inimene, kellest oli ka meeletult abi nii mõnegi asja ajamisel tema kodumaal. Inimesed tulid Nyahururusse ja lahkusid laagrist erineval ajal ning pärast minu lahkumist jäi tublisid treenijaid järgi vaid viis ning lisaks viis seiklejat ja kaks last.

Treeningolud olid Keenias suurepärased:
* kõrgus 2300 m üle merepinna
* hommikul jahe +10 kraadi (varahommikul võis ka +6 olla), päeval alati soe +25 kraadi
* jalasõbralikud savikattega teed

Paar korda on ka küsitud, kas meeldis rohkem kõrgmäestikulaager möödunud aastal USAs või sel aastal Keenias. Erinevus USAga on kahtlemata kliima stabiilsuses. USAs mõjutasid aegajalt külastanud külmahood liigeseid, lihaseid ja immuunsüsteemi. Keenias pidi olema ettevaatlik bakteeriaga (desinfitseerisime käsi enne iga söögikorda), aga kõige suurem oht oli ikkagi päikesepiste saamine mitte haigused. Samas tundsin USAga võrreldes puudust mugavast mullivanni-, sauna- ja basseinivõimalusest. Nii et plusse ja miinuseis mõlemas piirkonnas, sõltub, mida otsida.

Elasime lõunapoolkeral, 600m kaugusel ekvaatorijoonest.


Lõunasöögi sõime iga päev Nyahururu linnas, 5km  kodust, põhjapoolkeral. Sõitsime sinna oma autoga, matatu ehk kohaliku bussiga või motikaga. Mõista-mõista, mitu inimest on alloleval pildil 12-kohalises matatus?


Kohvikus sõime iga päev kohalikke parimaid palasid: chapati (sisuliselt pannkook munata), andazi (pontsikulaadse konsistentsiga saiake), mukimo (kartulipuder avokaado ja maisiga). Maitstud sai ka ugali (kinnisõtkutud maisijahu plönn, tahke mannapudrulaadne ollus), kuid see oli hea vaid siis kui Mukunga seda tegi koos imemaitsva kastmega.


Juba kodule päris lähedal elas mitmeid erilisi kohalikke loomi. Jõehobud elasid meie kodust vaid 8km ehk kerge jooksusörgi kaugusel.


Lähedal orus pesitsesid ka elevandid.


Koduaias rõõmustasid meid kanad ja kuked. Neile meeldis väga ka majasse sisse trügida ning pea iga päev leidsime kana maja ees lapsevankris munemas. Mõnikord käis ka sõda, kes pääseb pesasse ja kukk käis korda majja löömas.


Lisaks pesitses aias paar kameeleoni.


Kõige enam jääb loomadest meelde aga eesel! Jah, eesel! Hullult vinge loom - rahulik ja vähenõudlik. Väga karm oli muidugi näha, kuidas neid koormati tööga, aga ainult selleks nad Keenias paraku ongi. Traktoreid oli näha pigem vähe kui palju. Pigem tuli vastu kaks diagonaali asetsevat seljad vastamisi kõndivat/jooksvat eeslit – koormad olid lihtsalt meeletult rasked ja seljad koos on ikka kergem.

Ühel hommikul toimus vanal brittide raudteel eeslite tõttvaatamise võistlus.


Meelde jäävad loomulikult ka inimloomad. Uskumatu, kuidas käitutakse valget nähes!

Esiteks lapsed karjuvad mitusada meetrit eemalt juba „Muzunguuu! Muzungu! Muzungu!!” (ehk valge inimene) ja jooksevad täie hooga su poole. Teiseks peaaegu kõik soovivad tervitada öeldes „hi! How are you?”. Mõni pobiseb ka omaette „Yess.” Kui lastele ei vasta midagi, siis nad võivad hulluks minna häält tõstes ja meeleheiteliselt vastust nõudes. Aga see ei ole pahaseks minev ja agressiivne meeleheide, vaid selline lapselik „pliiis, ütle ikka mulle midagi vastu.” Lapsed soovivad ka sageli patsu visata. Harv ei olnud juhus, kui järgi joosti. Päris laagri alguses tegin koduvärava taga mõni minut jooksuharjutusi ning ühel hetkel oli minuga liitunud kümmekond erinevas vanuses last, kes kõik püüdlikult kopeerisid iga mu liigutust.



Niimõnelgi päeval astus laps ligi ja puudutas jalga või kätt. Lennukis tagasitulleski eesistmel olev plikake pikalt piilus ja lõpuks pärast pikka salaja piilumist läks „juhuslikult” põlve pihta. Olen aus, et alguses oli see tähelepanu naljakas, aga lõpuks tüütas päris ära. Näib, et olen ikkagi külm eestlane, kellel on lai privaattsoon ning meeldib ka hall hiireke olla ja massi kaduda mitte koguaeg kõigiga suhelda.

Täiskasvanud inimesed näevad valget kui kõndivat dollarit. On täiesti tavaline kui inimene küsib, kas ta võib abistada koti tassimisega või pakub auto pesemise võimalust või ükskõik, mis muud teenust, et ainult saaks raha teenida. Meil oli ka juhtumeid, kus inimene küsib jutuajamise lõpus „kus on mu lõuna?” või räägiti, et jõulude ajal küsiti „mis saab minu jõuludest?”. Või lihtsalt tänaval kõndides ajab käed laiali ja ootab, et midagi talle pihku pistaks ning kui kõnnid mööda, siis vöib ka järgi kõndida ja pikemalt moosima tulla. Aga selline julgus küsida käib siinse elu juurde.

Summadega kauplemine on samuti täiesti tavaline. See on kõikjal – turg, suveniiripoed, motikaga linnast koju sõitmine jne. Ainult poodides, kus on asjadel määratud hind ja antakse tšekk, seda ei tehta. Aga poodi peaaegu polegi vaja minna, sest kõik saab turult või naabrilt. Kuid kaubelda peab ka oskama. Esiteks on see ette teada, et valgelt küsitakse rohkem ja teiseks küsitakse alguses nagunii raha väikese kauplemisvaruga. Ning kui sa ei tea kohalikest hindadest midagi ja ei tingi, siis sind nööritakse ja täiega. Noortele põhjamaalastele tundub kauplemine ebameeldiv ja imelik nõukaajamaiguga tegevus, kuid siin on see osa ühiskonnast ja seda lausa peab tegema.

Mmm, aga see kohalik arbuus oli ausõna väärt kauplemist!


Kohalik kõige kuulsam turismivaatamisväärsus on Thomson Falls.



Esimesel nädalavahetusel käisime ühe meid külastanud Keenias töötava vabatahtliku Ollega lähedal asuvas Rift Valleys matkamas. Matk kestis kokku 4 tundi, millest 2 esimest olid kergelt ülesmäge ja väga head töötunnid.


Ning viimane tund kulges raskelt läbi džungli nõlvast alla ragistades. Tegelikult ei olnud plaanis suvaliselt metsa keerata, aga väike tee, mida mööda lootsime nõlvast alla saada, lõppes ühel hetkel allika juures ning milleks uut rada otsida ja ringi minna kui saab ka otse.... või noh ... teoreetiliselt saab. Ma päriselt ka nägin justkui kellegi jälgi alguses, mille järgi püüdsin siis agaralt õiget teed leida. :)

Päris mitmel hetkel oli tunne, et enam ei saa edasi ega tagasi, aga ülesmäge seljataha ju ometi ei lähe!

Õnneks mul olid kotis pikad püksid (o-liibukad) olemas, nii et ma vapra orienteerujana lükkasin ees okkalisi sõlmes taimi laiali ning Olle püüdis lühikeste pükstega võimalikult väheste vigastustega ellu jääda.






Ühel nädalavahetusel võtsime ette ka reisi ümber Keenia kõrguselt teise mäe – esimene on Kilimanjaro, meie sõitsime ümber Mount Kenya (umbes 5199 mümp). Reis kestis kokku kaks päeva ning see oli tõeline kultuurireis. Lõpuks koju tagasi jõudes oli tunne, et nüüd on kõik Keenia tahud nähtud.

Esiteks kohtasime loomulikult mitmeid eksootilisi loomi taas – antiloobid, sebrad, piisonid, erinevad ahvid ja elevandid.





Teiseks nägime ja katsusime nii paljusid taimekultuure, et tekkis agronoomiareisi tunne. Nimelt nähtud-katsutud-pildistatud said teiste hulgas nii tee- kui ka kohvipõõsad, rohttaim banaan, mango- ja avokaadopuud ning ka riis!




Puu? Kaktus!


Ning need lõputud teepõllud olid rohelisuse armastaja silmadele tõeliselt paitavad.



Käisime pikal reisil läbi ka Mukunga lapsepõlvekodust Embu lähistel. Pildil olen Mukunga ja tema tütrega. Nüüd on kõik nipid selged, kuidas nobedalt teed korjata. :)


Kohv kasvas pisut enam kui kahe meetri kõrgustel puudel.


Ning mekkida sai ka värskelt puuotsas valminud banaani.



Tavaliselt neil puu otsas rippudes küpseda ei lasta, see oli pigem haruldane juhus. Reeglina korjatakse banaanikobarad juba varakult põllult ära ja müüakse tee ääres erineva küpsusastmega. Kohalik banaan on pisut magusam/suhkrusem kui Euroopasse jõudev.


Ja mangopuud üllatasid!


Puu oli tegelikult hiigelsuur. Alloleval pildil vasakul on mangopuu ning paremal avokaadopuu. Elumaja taga hoovis!


Mainisin ka riisi. Külastasime reisi esimesel päeval ka Keenia ainukest riisikasvatust.



Kolmandaks nägime erinevusi linnakultuuris.

Traditsiooniliselt on Keenia linn kuiv, must ja veidi nii-öelda virelev.



Teiselpool mäge õnnestus näha üht ehitusjärgus olevat maja toetamas puutoigaste asemel metalltellingud! See oli kõigile meile esmakordne vaatepilt ja olime hämmingus nagu kohalikud Euroopat külastades. Ning on näha, et riis toob linna rikkust, sest riisikasvatuste lähedal oli linn puhtam ja üks koht isegi ameerikalik lõbustuspargi, hotelli ning ülepakkuvate loosungitega. Lisaks kui meiepool mäge on kuiv ja kõrbeline, siis teiselpool on meeletult ilus roheline kauniste kaljude ja orgudega. See oli vaid väga väike piirkond, aga hea oli lasta silmal puhata. Tuleb ka nentida, et kui Nyahururu asub 2300-2400 m üle merepinna, siis Meru lähistel on kõrgust vaid 1300 m ning meie poole mäge pilved lihtsalt ei jõua, sest sajavad teiselpool maha ja niiskem piirkond on viljakam/ilusam.

Ahjaaa, kultuurielamus oli tore, aga õige keenialase tunde saime kätte teisel päeval. Esiteks oli meie kaheksakohaline auto nagunii kergelt ülerahvastatud, sest mahutasime peale kenasti 9 täiskasvanut ja 3 last. Aga see selleks... see on tavaline.

Ööbisime Mukunga naise kodus ja teise päeva hommikul kinkis pererahvas meile suure posu banaane. Teadagi suur banaanikobar pole väga kerge. Meie auto, mille põhja lihvis nagunii iga lamav politseinik (neid on siin meeletult!), oli nüüd veel madalam... oih ...


... aga see pole veel kõik.

Mehed leidsid lähedusest koha, kus nad kauplesid kaks kartulikotitäit mangosid meile kaasa! Nad ei olnud sel hetkel banaanidest veel teadlikud, aga ega meil ei käinud mõttestki läbi, et võiksime midagi maha jätta. Muidugi mahub kõik peale! Auto on jälle natukene madalam, aga kuni edasi veereb, siis on kõik kontrolli all. Keenia ju! :)


... aga see pole ka veel kõik.

Boonusena selgus sujuvalt, et Mukunga naise õde tuleb ka meile auto peale. Iga lisakilo oli nüüd juba loetud ... aga kuidas sa siis ära ütled... loomulikult mahutasime peale!

Hõlpsalt probleemideta me ikkagi hommikul kohe ära ei pääsenud, aga probleem polnud raskuses ... veel... Igatahes kuskil pool tunnikest auto jonnis ja ei tahtnud tööle minna, aga lõpuks saime hakkama.


Nüüd oli küsimus, et kuidas me sealt sügavalt orust 100m kõrgemal asuva korraliku tee peale saame. Otsustasime, et kolm täiskasvanut lähevad jala (st küll nad motika või muu lahenduse leiavad). Võtsime siis kõik nodi peale ning suure tee ristis võtsime ka kolm meid ootavat reisikaaslast peale. Selgus, et nad olid ühe motikaga mäest üles tulnud. See tähendab, et juht pluss kolm täiskasvanud inimest mahutasid end kenasti ühele motikale – see on Keenia!

Jätkasime oma suure pereautoga samuti Keenia stiilis sõitu. Et lamavatele politseinikele ise põhi kinni lamama ei jääks, siis tuli kasutusele võtta uued meetodid nende ületamiseks. Nüüdsest ületati bumpid sõites diagonaali vastassuunda ja seejärel diagonaali tagasi oma suunda. Kohalikud vaatasid meid kui ilma imet. Ei teagi, kas nad polnud kunagi nii palju valgeid korraga näinud või kas tõesti meie sõidustiil äratas tähelepanu nende täiesti sõgedas liikuskultuuris. Ilmselt siiski viimane, aga keegi pahane ei olnud, sest nad on harjunud, et vastassuunas tuleb keegi vastu ja peab hoo maha pidurdama. Oeh, ja neid bumpe oli loendamatu arv, aga me saime nendega kenasti hakkama!

Jätkasime üheskoos reisi kohalikku erakooli, mis oli üks meie kohustuslikest sihtpunktidest.


Alloleval pildil on näha, kuidas näeb välja maja, kus tüdrukud ööbivad.


Pärast kooli külastamist meiega hommikul lisandunud Mukunga naise õde jätkas ise oma teed ning äkki selgus, et meie plaanist ujuma minna ei tule midagi välja. Kiirustasime (aeglaselt) lihtsalt otse koju, sest kl 19 läheb järsult pimedaks, meil oli veel mitu tundi minna ja autosõit on pimedas äärmiselt ohtlik. Ahjaa, meil töötas ainult üks lähituli ja iga vastutulev auto pimestas meeletult. Aga see on ka okei, sest see on Keenia!

Tee peal kohtasime julgeid ahve, keda õnnestus otse autost banaanide ja mangodega toita.




Teel Merust Nakurusse oli meil siiski üks kohustuslik turismipeatus, sest ühelpool teed oli rukkis ja teiselpool pisike kartulipõllulapike, mille kõrval paar rida rohelisi herneid ning eemal paistsid kõigele lisaks ka toonekured! Eesti! Esimene reaktsioon oli, et see on ju Eesti! Justkui pääsukegi oleks üle pea lennanud.




Ja justkui Lõuna-Eesti pätsid taustal, eksole :)

Vulkaanilise ajalooga Mount Kenya oli vasakule vaadates samuti koguaeg täiesti olemas. Pildil ei näigi see olevat nii kõrge, et vajaks 4-päevast mägimatka.


Pärast Nakurut oli vaja teha oluline valik – kas sõita heal teel läbi Nyeri ja teha väike ring või lõigata paarkümmend kilomeetrit mööda väga ebatasast saviteed. Kuigi oli juba pime, siis meile oli sellegipoolest oluline võimalikult kiiresti koju jõudmine ning otsem tee oli reeglina kiirem ja samuti on seal väiksem liiklus ehk vähem pimestavaid autosid.

Jätkuvalt käis põhi mööda maad aeg-ajalt, aga ka sellega harjub. Hoidsime hinge kinni, et jõuaksime kõik ilusti koju. Kell muudkui tiksus. Juba paistiski õige vähe asustatud koha valgus ja asfalttee kaugel ...

... kuni kui meil summuti alt kukkus.



Alguses oli see paras šokk. Juhtus see, mida kõige vähem soovisime. Aga suur osa meie seltskonnast hoidis vägisi naeru tagasi ja midagi ei saanud teha – kogu see päev oli ju paras komöödia ja see oli pärl, mis pani vägisi naerma.

Nüüd meil oli linna kõige kõvem auto. Meie masina müra oli kuulda ka naaberkvartalisse ja ilmselt nii mõnigi ärkas sellepeale. Üks meist teadis veel visata kildu, et see on kui kolmene bemm, mis teeb võimsat häält, aga edasi ei lähe.

Igatahes enne südaööd me lõpuks jõudsime oma kaheksakohalise pereautoga rõõmsalt koju – 9 täiskasvanut, 3 last, hiiglaslik kobar banaane, kaks kotti mangosid ja summuti. Enam kui 500km läbitud ja Mount Kenyale ring peale tehtud. Kõik elus ja terved. Taas on meeletu kogemustepagas ja väärt elamus kodumaale kaasa võtta.


Aitäh Tiidrekule meeletu organiseerimise eest!
Aitäh tublidele kokkadele heade toitude eest!
Aitäh kõigile asjaosalistele, kes laagri meeldejäävaks muutsid!
Aitäh sponsoritele, eelkõige OK JOKA, Kangasala SK ja Estonian Business School, et treeninglaagri võimalikuks tegite!


Lõpetuseks motiveeriv lause koolimaja seinalt ja täiskäigul edasi.




Piltide autorid: Tiidrek Nurme, Olle Kaidro, Ott-Jaanus Heile, Evely Kaasiku.

2016/12/03

2016. aasta

2016. aasta hooaeg sai ametlikult lõpetatud oktoobri alguses 25 Mannaga. Ootasin seda hetke väga. Olin hooaja lõpuks vaimselt väsinud, väga väsinud ning võib-olla isegi murtud ja pettunud. Vajasin puhkust ja refreshi tegemist ning hea on nentida, et möödunud aeg on olnud kasulik ning olen taas uue hooaja ehitamise rajal.

Enne, kui asun aastat kokku võtma, siis kõigepealt soovin teha kniksu ja kummarduse Estonian Business Schoolile, Kallisaba Puhkemajale, Nordwoodile, Ferroline Groupile, Aarens Projektile ja PRT Automationile ning klubidele JOKA ja Kangasala SK, kes toetasid mind sel aastal ning tegid võimalikuks osalemise treeninglaagrites ja võistlustel.

Lõpetasin eelmine postituse sõnadega, et selle aasta üheks tähtsaimaks eesmärgiks on jooksukiiruse tõstmine. Juba talvel tundsin, et jooksukiirus on hea, pikem põhja ladumine ja tavapärasest lühem talvehooaeg oli kasulik. Lühike talvine organismi äratamine suusa-o tiitlivõistlustel oli üpris edukas - üliõpilaste MMil kõigil individuaaldistantsidel poodiumil ehk top6 seas ning EMil püsivalt 20 parima seas, isegi üliõpilaste MMi medal ja EMi suurepärasemad kohad polnud kaugel, aga need polnud ka mu eesmärgid. Kogu talv sisimas ootasin, et saaks lõpuks jooksma, katsetada ettevalmistuslaagrit Lõuna-Euroopa asemel USAs ning seejärel juba võistelda.

Suuski tegime üliõpilaste MMil ise!

Ei kehtinud olukord, et suusk ei libise. Järelikult oli tõuge nõrk. Andsin vihaga minna kõigil distantsidel.

Ja kui piisavalt tugevalt tõugata ning ka orienteerumisega hakkama saada, siis on tasuks poodiumikoht. Siit jäi hammas verele, et suvel peab kindlasti talviseid tulemusi vähemalt kordama kui mitte ületama.

Austrias EMil oli rõõm ka teistele tiimikaaslastele kaasa elada, kui ise parasjagu ei võistelnud. Pildil tublid sprinterid Piret Pärnik, Ilmar Udam, Daisy Kudre ja Mattis Jaama pärast edukat sprinditeadet, mille nad lõpetasid väga heal 13. kohal.

Ning vaated olid Austria Alpides absoluutselt imelised ... ja Eesti koondise joped samuti ilusad. :)

Sõitsin end juba WUSOCil veebruari keskel täiesti süsiks, kuid märtsi alguses jätsin Austriasse EMile kogu oma suusaisu. Pärast seda viskasin viisakalt suusad-kaikad nurka, otsisin välja kõik jooksmiseks vajaliku ning juba vähem kui nädal hiljem ehk 12. märtsil olin teiselpool maakera - USA, Arizona, Flagstaff.

Ameerikamandril oli vinge! Nalja sai jooksjatega enam kui nabani. Kildu rebiti söögi alla ja peale, väärtuslik trenn ja lihashooldus iga päev ning 1,5 kuud kõrgmäestikus möödus imekiirelt.

Esimese nädala võtsin rahulikult ja elasin sisse. Olin täiskohaga suvitaja.

Esimesel nädalal ei jõudnud ära oodata, et saaks lõpuks trenni hakata tegema. Mmmm, need pikad treeningud... ainult, et keeruline on mõista, kuidas saavad jooksjad teha kõik treeningud edasi-tagasi vaid paari tee peal. Mind tõmbas koguaeg metsa poole ja käisin tihti hoopis väiksematel metsateedel jooksmas. Vahel jooksin ka lihtsalt kõhutunde järgi metsas. Nii oli hea. :)

Elasime 2000m üle mere pinna, Arizona osariigi kõrgeima tipu jalamil. Loomulikult oli eesmärk see ka vallutada. Pildi jäädvustas Linda Treiel, tipu poole asusime teele Kaur Kivistiku ja Ott-Jaanus Heilega.



Ja vallutatud see sai! 3852 m.ü.m.p

Meie suurest pereautost leiab road trippimas Keio Kitse, Ott-Jaanus Heile, Allar Lambi ning roolis on Andi Noot. Järgmine must do oli ....

... Grand Canyon. Otseloomulikult! 

Käidud! Nähtud! Vau! Seda grandioossust ei anna sõnadega kirjeldada. Kas tõesti on põhi ligi kahe kilomeetri jagu langusmeetreid madalamal?

Siiski oli tegu treeninglaagriga ja kui lihaseid piisavalt ei poputanud või ilmataat otsustas lund saata pärast eelnevat enam kui 20 kraadiga päeva (ilm oli väga muutlik!), siis andsid meil kõigil vahelduva eduga jalad tunda. Ka minul. Kuid õnneks mitte midagi drastilist.

Trenni nautisin nii allamäge kui ülesmäge, staadionil kui metsa all.

Ja kolm korda õnnestus laagri lõpus isegi kaardile jõuda! Pildil olen Sunset kraatri nõlval vulkaanilisel tuhal, kust ühele poole vaadates näeb vallutatud Humprey's Peaki ja teisele poole külastatud Grand Canyonit.
Orienteeruma pääsesin suuresti tänu soomlasest sprindi maailmameistrile Marten Bostromile, kes oli samal ajal Flagstaffis laagris ning oli valmis oma kaarte jagama. Kiittos!

See kaartide kvaliteet on seal nagu ta on ... aga midagigi, et nälga rahuldada! :)

Kodumaale jõudsin tagasi 21. aprillil ning kohe algas tihe võistlusperiood - maailmakarikas, Eesti MV, Tiomila, Euroopa MV, Balti MV, Jukola. Ning oligi juba käes juuni lõpp ja üliõpilaste MMini vaid üks kuu.

Hooaeg algas minu jaoks väga keeruliselt. Ma justkui teadsin, mida peab tegema, kuid lihtsalt ei saanud hakkama. Ma ei suutnud oma sooritust kontrollida. Ma ei suutnud leida enesekindlust. Iga võistlusega leidsin natukene enesekindlust, õppisin justkui uuesti orienteeruma, leidsin iga kord midagi, mida teha paremini. Aga õppeprotsess ja orienteerumise loomulikuks jooksmise osaks muutmine võttis aega.

Igal nädalal olid nii olulised võistlused ja soovisin teha tublid sooritused kõigil. Muudkui arenesin ja pingutasin oma parimat. Tiomila näitas selgelt, et füüsiliselt olen hea sammu edasi teinud - andsin esimese vahetuse üle teisel kohal! See lisas enesekindlust EMiks. EMil püüdsin enda sooritusi teha (tublid kontrollitud jooksud), kuid ükski võistlus ei õnnestunud nii hästi kui lootsin. Ikka tulid sisse häirivalt suured vead. Mul oli veel palju uuesti meenutada ja õppida, kuidas orienteerumine käib...

Pärast Jukolat tegin mõned trennid Soomes ja käisin ka Rootsis MMiks ettevalmistavas laagris. Sain taas juurde enesekindlust, sujuvust ja orienteerumiskiirust. Aeg aga läks marukiiresti. Juba oligi käes Eesti MV sprindis ning pärast seda üliõpilaste MM Ungaris, mis oli minu selle hooaja kõige suurem eesmärk.

Eesti MV sprint oli selle hooaja üks parima keskendumise ja sooritusega võistluseid. Kõik sujus ja tunne oli super.

Rahulolu. Ja nüüd valmis üliõpilaste MMiks.

Eesti MV oli nii vaimselt kui füüsiliselt lihtne. Olin väga heas hoos ja see pani ka uskuma, et WUOCil on kõik võimalik. Üliõpilaste MMi sprindiks valmistusin hästi - joonistasin kaardi ja mõtlesin ka valikuid läbi. Soovisin mitte üle mõelda ja seega liiga detailidesse ei läinud. Pigem viisin end vaimselt õigele lainele. Kõige tehnilisemas osas ma polnud nobedaim, kuid häving tuli kaardi valesti lugemisega ja valesse punkti jooksmisega. Vea korrigeerimine maksis mõned sekundid, mõned kohad ja tasuks seekord 14. koht. Siiski ka puhta jooksuga ei oleks tulnud sprindis medalit, nii orienteerumis- kui jooksukiiruses jäi pisut puudu.


Eesti tiim üliõpilaste MMi sprinditeates - Evely Kaasiku, Raido Mitt, Sergei Rjabõshkin, Sigrid Ruul. 8. koht.

Sprinditeade jääb mulle sellelt võistluselt kõige enam meelde. Teel esimesse jooksin venelannaga (EM 8. koht sprindis) kord üks ees, kord teine, kuid pärast esimese märkimist avastasin end juhtpositsioonile jäävat ja kuklasse hingamine muutus aina vaiksemaks. Raja alguses tegin ühe vale valiku, millega sai grupp taas kätte, kuid poolel rajal olin taas üksi ning hiljem GPSi vaadates võttis muigama, kuidas täpike grupilt lihtsalt eest ära liikus. Pärast vaatepunkti olin superettevaatlik. Kuna pole taolise olukorraga harjunud, siis lõi sisse ebakindlus ja see mõjutas ka tempot. Siiski hoidsin liidripositsiooni lõpuni ning kuigi lõpusirgel ründas selja tagant jõuliselt Ungari, kellega lõpetasin samal sekundil, siis oli hea meel anda Raidole vahetus edasi esikohal. Ma olin kergelt hämmingus, et Raido eelmisel õhtul visatud nali tõesti täide läks.

Teadsin, et lühirajal pean vaid puhtalt raja läbima, sest sooritus, millega saab rahule jääda toob ka selleväärilise koha. Jooksin oma rütmis ning orienteerumine sujus alguses kenasti. Startisin viimasena ning mul oli rõõm püüda ees startijaid, kuid ühel momendil hakkasin ilmselt liialt kiirustama ning kaotasin kontrolli... oleks on sama hea kui poleks, aga samamoodi nagu kaks aastat tagasi, siis olin ka seekord enne suurt viga medalikonkurentsis. Kurjam... Ning kõige totram on, et ma ei näinud punkti objekti ka selle kõrval seistes! Jah, punkti objekti, milleks oli valliga auk, kuid tõesti ei eristanud valli seal raiesmikul/ metsa äärel/ heinamaal. Pärast minuteid tiirlemist kaugemal ja lähemal punktile hõikas leedulanna 5m kõrvalt, et punkt on seal. Hämming, pettumus ja viha võitlesid sel hetkel orienteerumist kontrolli all hoidva poolega. Jõudsin kuidagi lõpuni... 16.koht.




Kurb, et seekord nii läks. Aga järgimine kord ehk kahe aasta pärast on üliõpilaste MM Soomes. See on viimane WUOC, kuhu vanus veel võistlema lubab. Nälg treenimiseks ja korralike soorituste tegemiseks on suur.

Siiski orienteerumise suurimaks ja tähtsaimaks võistluseks on MM - päris maailmameistrivõistlused. Lappisin haavad kokku ja olin taas võistlusvalmis. Füüsiliselt aga tundsin, et olin endast kõik andnud Ungaris ja samuti oli keeruline uuesti end vaimselt nii sajaprotsendiliselt kokku võtta. Avastasin, et olin kogu oma energia kogunud ja hoidnud üliõpilaste MMiks ning väga-väga raske oli öelda ajule, et üks samasugune pingutus on veel vaja teha.

Leidsin motivatsiooni, et nüüd on võimalus lollused tegemata jätta ja hea tulemus saavutada. Minu esinemine tiitlivõistlustel oli aga nii-öelda Harju keskmine. Jah, parandasin isegi möödunud kahe aasta tulemusi, kuid mitte mingit rahulolu see MM ei pakkunud. Peale selle, et see sai läbitud.

Tulemus pole midagi suurepärast, kuid see on mu parim koht sprindi distantsil. Olen kahel eelneval aastal totaalselt põrunud ja seekordne konarlik sooritus andis juba parema koha. 32. kohta kordasin ka lühirajal. 

Kõige enam positiivset emotsiooni pakkus sprinditeade, kus koos teistega võisteldes ja võideldes suutsin oma maksimumi pingutada. Vorm polnud kaugeltki nii hea kui üliõpilaste MMil, kuid suutsin vältida vigu ning oli rõõm tuua Eesti tiim finišisse 9. kohal pika jälitajate grupi eesotsas. Kusjuures nägin tegelikult rajal peaaegu ainult leedulannat ja et grupp selja taga oli nii pikk, oli väga hea üllatus.

Pärast MMi tundsin end suhteliselt saamatult. Ja pärast hooaja viimaseid võistluseid sain vaid nentida, et mul ei õnnestunudki päriselt orienteeruma õppida. Õppida orienteeruma nii, et on sees see õige ja hea tunne, kõik sujub ning lihtsalt lähed vooluga kaasa ja kontrollid olukorda. Koguaeg oli sees tunne, et peaaegu tuleb välja, kuid samas oli palju ebakindlust ja küsimus, et kus on minu orienteerumine. See orienteerumine, mida möödunud aastal tegin. Kas kevadine vähene tehniline ettevalmistus ja kiire võistlushooaja algus rabasid jalust ja ei saanudki joonele tagasi? Igatahes minu o-tehniline tase arenes hooaja jooksul, kuid vaid lihtsal maastikul suutsin leida selle õige mineku ning tehnilisel jäin hätta.

Et aga 2016. aastast kaasa võtta ka midagi positiivset, siis tegelikult sai eesmärk möödunud hooajal jooksu kiirust tõsta täidetud, nii et kõige osas nuriseda ei saa ning tuleb sihikindlalt edasi minna. Nüüd on oluline, et füüsiline areng jätkuks ja suur fookus on vaimsel tööl.

2017. aasta MM toimub Eestis. Ma ju tean, kuidas orienteerumine siin käib. Las ma näitan!


Olen nüüd kolm aastat põhiklassis võistelnud. Juba saab vaikselt ka statistikat luua.






Olen üpris üllatunud, et sel aastal saavutatud tulemused tegelikult näitavad isegi edasiminekut. Ning ainult paremaks saabki praegusest punktist veel minna. Ootan põnevusega järgmist aastat. :)