2017/02/07

Elamusterikas treeninglaager Keenias

Ettevalmistushooaeg 2017. aasta hooajaks on olnud taas erinev eelmistest. Fookus on olnud jooksule enam kui kunagi varem ning suusakilomeetreid on kogutud vaid ühel päeval kodumaal ja kümnel päeval Soomes. Otsustasin külmetamise asemel hoopis sooja kliimasse põgeneda, koguda D-vitamiini ja jooksukiirust ilma, et peaks vigastuste ja haiguste pärast muretsema. Nimelt saabusin möödunud nädalavahetusel kolmenädalasest kõrgmäestikulaagrist Keeniast.


Laagri nii-öelda peakorraldaja oli Tiidrek Nurme ning grupp sportlastest ja spordisõpradest ulatus tipp-päeval kui meid külastas Eesti aukonsul Keenias lausa umbes 18 inimeseni + üheks õhtuks saabunud täiendavad kohalikud külalised.

Suurem osa meist elas ühes majas, kuid paar inimest ka terve aeg või osa perioodist meile eestlastele tuttava keenialase Mukunga juures.


Mukunga on jooksnud Eestis korduvalt erinevaid rahvajooksusid ja on täiesti meie oma inimene, kellest oli ka meeletult abi nii mõnegi asja ajamisel tema kodumaal. Inimesed tulid Nyahururusse ja lahkusid laagrist erineval ajal ning pärast minu lahkumist jäi tublisid treenijaid järgi vaid viis ning lisaks viis seiklejat ja kaks last.

Treeningolud olid Keenias suurepärased:
* kõrgus 2300 m üle merepinna
* hommikul jahe +10 kraadi (varahommikul võis ka +6 olla), päeval alati soe +25 kraadi
* jalasõbralikud savikattega teed

Paar korda on ka küsitud, kas meeldis rohkem kõrgmäestikulaager möödunud aastal USAs või sel aastal Keenias. Erinevus USAga on kahtlemata kliima stabiilsuses. USAs mõjutasid aegajalt külastanud külmahood liigeseid, lihaseid ja immuunsüsteemi. Keenias pidi olema ettevaatlik bakteeriaga (desinfitseerisime käsi enne iga söögikorda), aga kõige suurem oht oli ikkagi päikesepiste saamine mitte haigused. Samas tundsin USAga võrreldes puudust mugavast mullivanni-, sauna- ja basseinivõimalusest. Nii et plusse ja miinuseis mõlemas piirkonnas, sõltub, mida otsida.

Elasime lõunapoolkeral, 600m kaugusel ekvaatorijoonest.


Lõunasöögi sõime iga päev Nyahururu linnas, 5km  kodust, põhjapoolkeral. Sõitsime sinna oma autoga, matatu ehk kohaliku bussiga või motikaga. Mõista-mõista, mitu inimest on alloleval pildil 12-kohalises matatus?


Kohvikus sõime iga päev kohalikke parimaid palasid: chapati (sisuliselt pannkook munata), andazi (pontsikulaadse konsistentsiga saiake), mukimo (kartulipuder avokaado ja maisiga). Maitstud sai ka ugali (kinnisõtkutud maisijahu plönn, tahke mannapudrulaadne ollus), kuid see oli hea vaid siis kui Mukunga seda tegi koos imemaitsva kastmega.


Juba kodule päris lähedal elas mitmeid erilisi kohalikke loomi. Jõehobud elasid meie kodust vaid 8km ehk kerge jooksusörgi kaugusel.


Lähedal orus pesitsesid ka elevandid.


Koduaias rõõmustasid meid kanad ja kuked. Neile meeldis väga ka majasse sisse trügida ning pea iga päev leidsime kana maja ees lapsevankris munemas. Mõnikord käis ka sõda, kes pääseb pesasse ja kukk käis korda majja löömas.


Lisaks pesitses aias paar kameeleoni.


Kõige enam jääb loomadest meelde aga eesel! Jah, eesel! Hullult vinge loom - rahulik ja vähenõudlik. Väga karm oli muidugi näha, kuidas neid koormati tööga, aga ainult selleks nad Keenias paraku ongi. Traktoreid oli näha pigem vähe kui palju. Pigem tuli vastu kaks diagonaali asetsevat seljad vastamisi kõndivat/jooksvat eeslit – koormad olid lihtsalt meeletult rasked ja seljad koos on ikka kergem.

Ühel hommikul toimus vanal brittide raudteel eeslite tõttvaatamise võistlus.


Meelde jäävad loomulikult ka inimloomad. Uskumatu, kuidas käitutakse valget nähes!

Esiteks lapsed karjuvad mitusada meetrit eemalt juba „Muzunguuu! Muzungu! Muzungu!!” (ehk valge inimene) ja jooksevad täie hooga su poole. Teiseks peaaegu kõik soovivad tervitada öeldes „hi! How are you?”. Mõni pobiseb ka omaette „Yess.” Kui lastele ei vasta midagi, siis nad võivad hulluks minna häält tõstes ja meeleheiteliselt vastust nõudes. Aga see ei ole pahaseks minev ja agressiivne meeleheide, vaid selline lapselik „pliiis, ütle ikka mulle midagi vastu.” Lapsed soovivad ka sageli patsu visata. Harv ei olnud juhus, kui järgi joosti. Päris laagri alguses tegin koduvärava taga mõni minut jooksuharjutusi ning ühel hetkel oli minuga liitunud kümmekond erinevas vanuses last, kes kõik püüdlikult kopeerisid iga mu liigutust.

video


Niimõnelgi päeval astus laps ligi ja puudutas jalga või kätt. Lennukis tagasitulleski eesistmel olev plikake pikalt piilus ja lõpuks pärast pikka salaja piilumist läks „juhuslikult” põlve pihta. Olen aus, et alguses oli see tähelepanu naljakas, aga lõpuks tüütas päris ära. Näib, et olen ikkagi külm eestlane, kellel on lai privaattsoon ning meeldib ka hall hiireke olla ja massi kaduda mitte koguaeg kõigiga suhelda.

Täiskasvanud inimesed näevad valget kui kõndivat dollarit. On täiesti tavaline kui inimene küsib, kas ta võib abistada koti tassimisega või pakub auto pesemise võimalust või ükskõik, mis muud teenust, et ainult saaks raha teenida. Meil oli ka juhtumeid, kus inimene küsib jutuajamise lõpus „kus on mu lõuna?” või räägiti, et jõulude ajal küsiti „mis saab minu jõuludest?”. Või lihtsalt tänaval kõndides ajab käed laiali ja ootab, et midagi talle pihku pistaks ning kui kõnnid mööda, siis vöib ka järgi kõndida ja pikemalt moosima tulla. Aga selline julgus küsida käib siinse elu juurde.

Summadega kauplemine on samuti täiesti tavaline. See on kõikjal – turg, suveniiripoed, motikaga linnast koju sõitmine jne. Ainult poodides, kus on asjadel määratud hind ja antakse tšekk, seda ei tehta. Aga poodi peaaegu polegi vaja minna, sest kõik saab turult või naabrilt. Kuid kaubelda peab ka oskama. Esiteks on see ette teada, et valgelt küsitakse rohkem ja teiseks küsitakse alguses nagunii raha väikese kauplemisvaruga. Ning kui sa ei tea kohalikest hindadest midagi ja ei tingi, siis sind nööritakse ja täiega. Noortele põhjamaalastele tundub kauplemine ebameeldiv ja imelik nõukaajamaiguga tegevus, kuid siin on see osa ühiskonnast ja seda lausa peab tegema.

Mmm, aga see kohalik arbuus oli ausõna väärt kauplemist!

video

Kohalik kõige kuulsam turismivaatamisväärsus on Thomson Falls.



Esimesel nädalavahetusel käisime ühe meid külastanud Keenias töötava vabatahtliku Ollega lähedal asuvas Rift Valleys matkamas. Matk kestis kokku 4 tundi, millest 2 esimest olid kergelt ülesmäge ja väga head töötunnid.


Ning viimane tund kulges raskelt läbi džungli nõlvast alla ragistades. Tegelikult ei olnud plaanis suvaliselt metsa keerata, aga väike tee, mida mööda lootsime nõlvast alla saada, lõppes ühel hetkel allika juures ning milleks uut rada otsida ja ringi minna kui saab ka otse.... või noh ... teoreetiliselt saab. Ma päriselt ka nägin justkui kellegi jälgi alguses, mille järgi püüdsin siis agaralt õiget teed leida. :)

Päris mitmel hetkel oli tunne, et enam ei saa edasi ega tagasi, aga ülesmäge seljataha ju ometi ei lähe!

Õnneks mul olid kotis pikad püksid (o-liibukad) olemas, nii et ma vapra orienteerujana lükkasin ees okkalisi sõlmes taimi laiali ning Olle püüdis lühikeste pükstega võimalikult väheste vigastustega ellu jääda.

video





Ühel nädalavahetusel võtsime ette ka reisi ümber Keenia kõrguselt teise mäe – esimene on Kilimanjaro, meie sõitsime ümber Mount Kenya (umbes 5199 mümp). Reis kestis kokku kaks päeva ning see oli tõeline kultuurireis. Lõpuks koju tagasi jõudes oli tunne, et nüüd on kõik Keenia tahud nähtud.

Esiteks kohtasime loomulikult mitmeid eksootilisi loomi taas – antiloobid, sebrad, piisonid, erinevad ahvid ja elevandid.





Teiseks nägime ja katsusime nii paljusid taimekultuure, et tekkis agronoomiareisi tunne. Nimelt nähtud-katsutud-pildistatud said teiste hulgas nii tee- kui ka kohvipõõsad, rohttaim banaan, mango- ja avokaadopuud ning ka riis!




Puu? Kaktus!


Ning need lõputud teepõllud olid rohelisuse armastaja silmadele tõeliselt paitavad.



Käisime pikal reisil läbi ka Mukunga lapsepõlvekodust Embu lähistel. Pildil olen Mukunga ja tema tütrega. Nüüd on kõik nipid selged, kuidas nobedalt teed korjata. :)


Kohv kasvas pisut enam kui kahe meetri kõrgustel puudel.


Ning mekkida sai ka värskelt puuotsas valminud banaani.



Tavaliselt neil puu otsas rippudes küpseda ei lasta, see oli pigem haruldane juhus. Reeglina korjatakse banaanikobarad juba varakult põllult ära ja müüakse tee ääres erineva küpsusastmega. Kohalik banaan on pisut magusam/suhkrusem kui Euroopasse jõudev.


Ja mangopuud üllatasid!


Puu oli tegelikult hiigelsuur. Alloleval pildil vasakul on mangopuu ning paremal avokaadopuu. Elumaja taga hoovis!


Mainisin ka riisi. Külastasime reisi esimesel päeval ka Keenia ainukest riisikasvatust.



Kolmandaks nägime erinevusi linnakultuuris.

Traditsiooniliselt on Keenia linn kuiv, must ja veidi nii-öelda virelev.



Teiselpool mäge õnnestus näha üht ehitusjärgus olevat maja toetamas puutoigaste asemel metalltellingud! See oli kõigile meile esmakordne vaatepilt ja olime hämmingus nagu kohalikud Euroopat külastades. Ning on näha, et riis toob linna rikkust, sest riisikasvatuste lähedal oli linn puhtam ja üks koht isegi ameerikalik lõbustuspargi, hotelli ning ülepakkuvate loosungitega. Lisaks kui meiepool mäge on kuiv ja kõrbeline, siis teiselpool on meeletult ilus roheline kauniste kaljude ja orgudega. See oli vaid väga väike piirkond, aga hea oli lasta silmal puhata. Tuleb ka nentida, et kui Nyahururu asub 2300-2400 m üle merepinna, siis Meru lähistel on kõrgust vaid 1300 m ning meie poole mäge pilved lihtsalt ei jõua, sest sajavad teiselpool maha ja niiskem piirkond on viljakam/ilusam.

Ahjaaa, kultuurielamus oli tore, aga õige keenialase tunde saime kätte teisel päeval. Esiteks oli meie kaheksakohaline auto nagunii kergelt ülerahvastatud, sest mahutasime peale kenasti 9 täiskasvanut ja 3 last. Aga see selleks... see on tavaline.

Ööbisime Mukunga naise kodus ja teise päeva hommikul kinkis pererahvas meile suure posu banaane. Teadagi suur banaanikobar pole väga kerge. Meie auto, mille põhja lihvis nagunii iga lamav politseinik (neid on siin meeletult!), oli nüüd veel madalam... oih ...


... aga see pole veel kõik.

Mehed leidsid lähedusest koha, kus nad kauplesid kaks kartulikotitäit mangosid meile kaasa! Nad ei olnud sel hetkel banaanidest veel teadlikud, aga ega meil ei käinud mõttestki läbi, et võiksime midagi maha jätta. Muidugi mahub kõik peale! Auto on jälle natukene madalam, aga kuni edasi veereb, siis on kõik kontrolli all. Keenia ju! :)


... aga see pole ka veel kõik.

Boonusena selgus sujuvalt, et Mukunga naise õde tuleb ka meile auto peale. Iga lisakilo oli nüüd juba loetud ... aga kuidas sa siis ära ütled... loomulikult mahutasime peale!

Hõlpsalt probleemideta me ikkagi hommikul kohe ära ei pääsenud, aga probleem polnud raskuses ... veel... Igatahes kuskil pool tunnikest auto jonnis ja ei tahtnud tööle minna, aga lõpuks saime hakkama.


Nüüd oli küsimus, et kuidas me sealt sügavalt orust 100m kõrgemal asuva korraliku tee peale saame. Otsustasime, et kolm täiskasvanut lähevad jala (st küll nad motika või muu lahenduse leiavad). Võtsime siis kõik nodi peale ning suure tee ristis võtsime ka kolm meid ootavat reisikaaslast peale. Selgus, et nad olid ühe motikaga mäest üles tulnud. See tähendab, et juht pluss kolm täiskasvanud inimest mahutasid end kenasti ühele motikale – see on Keenia!

Jätkasime oma suure pereautoga samuti Keenia stiilis sõitu. Et lamavatele politseinikele ise põhi kinni lamama ei jääks, siis tuli kasutusele võtta uued meetodid nende ületamiseks. Nüüdsest ületati bumpid sõites diagonaali vastassuunda ja seejärel diagonaali tagasi oma suunda. Kohalikud vaatasid meid kui ilma imet. Ei teagi, kas nad polnud kunagi nii palju valgeid korraga näinud või kas tõesti meie sõidustiil äratas tähelepanu nende täiesti sõgedas liikuskultuuris. Ilmselt siiski viimane, aga keegi pahane ei olnud, sest nad on harjunud, et vastassuunas tuleb keegi vastu ja peab hoo maha pidurdama. Oeh, ja neid bumpe oli loendamatu arv, aga me saime nendega kenasti hakkama!

Jätkasime üheskoos reisi kohalikku erakooli, mis oli üks meie kohustuslikest sihtpunktidest.


Alloleval pildil on näha, kuidas näeb välja maja, kus tüdrukud ööbivad.


Pärast kooli külastamist meiega hommikul lisandunud Mukunga naise õde jätkas ise oma teed ning äkki selgus, et meie plaanist ujuma minna ei tule midagi välja. Kiirustasime (aeglaselt) lihtsalt otse koju, sest kl 19 läheb järsult pimedaks, meil oli veel mitu tundi minna ja autosõit on pimedas äärmiselt ohtlik. Ahjaa, meil töötas ainult üks lähituli ja iga vastutulev auto pimestas meeletult. Aga see on ka okei, sest see on Keenia!

Tee peal kohtasime julgeid ahve, keda õnnestus otse autost banaanide ja mangodega toita.


video


Teel Merust Nakurusse oli meil siiski üks kohustuslik turismipeatus, sest ühelpool teed oli rukkis ja teiselpool pisike kartulipõllulapike, mille kõrval paar rida rohelisi herneid ning eemal paistsid kõigele lisaks ka toonekured! Eesti! Esimene reaktsioon oli, et see on ju Eesti! Justkui pääsukegi oleks üle pea lennanud.




Ja justkui Lõuna-Eesti pätsid taustal, eksole :)

Vulkaanilise ajalooga Mount Kenya oli vasakule vaadates samuti koguaeg täiesti olemas. Pildil ei näigi see olevat nii kõrge, et vajaks 4-päevast mägimatka.


Pärast Nakurut oli vaja teha oluline valik – kas sõita heal teel läbi Nyeri ja teha väike ring või lõigata paarkümmend kilomeetrit mööda väga ebatasast saviteed. Kuigi oli juba pime, siis meile oli sellegipoolest oluline võimalikult kiiresti koju jõudmine ning otsem tee oli reeglina kiirem ja samuti on seal väiksem liiklus ehk vähem pimestavaid autosid.

Jätkuvalt käis põhi mööda maad aeg-ajalt, aga ka sellega harjub. Hoidsime hinge kinni, et jõuaksime kõik ilusti koju. Kell muudkui tiksus. Juba paistiski õige vähe asustatud koha valgus ja asfalttee kaugel ...

... kuni kui meil summuti alt kukkus.



Alguses oli see paras šokk. Juhtus see, mida kõige vähem soovisime. Aga suur osa meie seltskonnast hoidis vägisi naeru tagasi ja midagi ei saanud teha – kogu see päev oli ju paras komöödia ja see oli pärl, mis pani vägisi naerma.

Nüüd meil oli linna kõige kõvem auto. Meie masina müra oli kuulda ka naaberkvartalisse ja ilmselt nii mõnigi ärkas sellepeale. Üks meist teadis veel visata kildu, et see on kui kolmene bemm, mis teeb võimsat häält, aga edasi ei lähe.

Igatahes enne südaööd me lõpuks jõudsime oma kaheksakohalise pereautoga rõõmsalt koju – 9 täiskasvanut, 3 last, hiiglaslik kobar banaane, kaks kotti mangosid ja summuti. Enam kui 500km läbitud ja Mount Kenyale ring peale tehtud. Kõik elus ja terved. Taas on meeletu kogemustepagas ja väärt elamus kodumaale kaasa võtta.


Aitäh Tiidrekule meeletu organiseerimise eest!
Aitäh tublidele kokkadele heade toitude eest!
Aitäh kõigile asjaosalistele, kes laagri meeldejäävaks muutsid!
Aitäh sponsoritele, eelkõige OK JOKA, Kangasala SK ja Estonian Business School, et treeninglaagri võimalikuks tegite!


Lõpetuseks motiveeriv lause koolimaja seinalt ja täiskäigul edasi.




Piltide autorid: Tiidrek Nurme, Olle Kaidro, Ott-Jaanus Heile, Evely Kaasiku.

2016/12/03

2016. aasta

2016. aasta hooaeg sai ametlikult lõpetatud oktoobri alguses 25 Mannaga. Ootasin seda hetke väga. Olin hooaja lõpuks vaimselt väsinud, väga väsinud ning võib-olla isegi murtud ja pettunud. Vajasin puhkust ja refreshi tegemist ning hea on nentida, et möödunud aeg on olnud kasulik ning olen taas uue hooaja ehitamise rajal.

Enne, kui asun aastat kokku võtma, siis kõigepealt soovin teha kniksu ja kummarduse Estonian Business Schoolile, Kallisaba Puhkemajale, Nordwoodile, Ferroline Groupile, Aarens Projektile ja PRT Automationile ning klubidele JOKA ja Kangasala SK, kes toetasid mind sel aastal ning tegid võimalikuks osalemise treeninglaagrites ja võistlustel.

Lõpetasin eelmine postituse sõnadega, et selle aasta üheks tähtsaimaks eesmärgiks on jooksukiiruse tõstmine. Juba talvel tundsin, et jooksukiirus on hea, pikem põhja ladumine ja tavapärasest lühem talvehooaeg oli kasulik. Lühike talvine organismi äratamine suusa-o tiitlivõistlustel oli üpris edukas - üliõpilaste MMil kõigil individuaaldistantsidel poodiumil ehk top6 seas ning EMil püsivalt 20 parima seas, isegi üliõpilaste MMi medal ja EMi suurepärasemad kohad polnud kaugel, aga need polnud ka mu eesmärgid. Kogu talv sisimas ootasin, et saaks lõpuks jooksma, katsetada ettevalmistuslaagrit Lõuna-Euroopa asemel USAs ning seejärel juba võistelda.

Suuski tegime üliõpilaste MMil ise!

Ei kehtinud olukord, et suusk ei libise. Järelikult oli tõuge nõrk. Andsin vihaga minna kõigil distantsidel.

Ja kui piisavalt tugevalt tõugata ning ka orienteerumisega hakkama saada, siis on tasuks poodiumikoht. Siit jäi hammas verele, et suvel peab kindlasti talviseid tulemusi vähemalt kordama kui mitte ületama.

Austrias EMil oli rõõm ka teistele tiimikaaslastele kaasa elada, kui ise parasjagu ei võistelnud. Pildil tublid sprinterid Piret Pärnik, Ilmar Udam, Daisy Kudre ja Mattis Jaama pärast edukat sprinditeadet, mille nad lõpetasid väga heal 13. kohal.

Ning vaated olid Austria Alpides absoluutselt imelised ... ja Eesti koondise joped samuti ilusad. :)

Sõitsin end juba WUSOCil veebruari keskel täiesti süsiks, kuid märtsi alguses jätsin Austriasse EMile kogu oma suusaisu. Pärast seda viskasin viisakalt suusad-kaikad nurka, otsisin välja kõik jooksmiseks vajaliku ning juba vähem kui nädal hiljem ehk 12. märtsil olin teiselpool maakera - USA, Arizona, Flagstaff.

Ameerikamandril oli vinge! Nalja sai jooksjatega enam kui nabani. Kildu rebiti söögi alla ja peale, väärtuslik trenn ja lihashooldus iga päev ning 1,5 kuud kõrgmäestikus möödus imekiirelt.

Esimese nädala võtsin rahulikult ja elasin sisse. Olin täiskohaga suvitaja.

Esimesel nädalal ei jõudnud ära oodata, et saaks lõpuks trenni hakata tegema. Mmmm, need pikad treeningud... ainult, et keeruline on mõista, kuidas saavad jooksjad teha kõik treeningud edasi-tagasi vaid paari tee peal. Mind tõmbas koguaeg metsa poole ja käisin tihti hoopis väiksematel metsateedel jooksmas. Vahel jooksin ka lihtsalt kõhutunde järgi metsas. Nii oli hea. :)

Elasime 2000m üle mere pinna, Arizona osariigi kõrgeima tipu jalamil. Loomulikult oli eesmärk see ka vallutada. Pildi jäädvustas Linda Treiel, tipu poole asusime teele Kaur Kivistiku ja Ott-Jaanus Heilega.



Ja vallutatud see sai! 3852 m.ü.m.p

Meie suurest pereautost leiab road trippimas Keio Kitse, Ott-Jaanus Heile, Allar Lambi ning roolis on Andi Noot. Järgmine must do oli ....

... Grand Canyon. Otseloomulikult! 

Käidud! Nähtud! Vau! Seda grandioossust ei anna sõnadega kirjeldada. Kas tõesti on põhi ligi kahe kilomeetri jagu langusmeetreid madalamal?

Siiski oli tegu treeninglaagriga ja kui lihaseid piisavalt ei poputanud või ilmataat otsustas lund saata pärast eelnevat enam kui 20 kraadiga päeva (ilm oli väga muutlik!), siis andsid meil kõigil vahelduva eduga jalad tunda. Ka minul. Kuid õnneks mitte midagi drastilist.

Trenni nautisin nii allamäge kui ülesmäge, staadionil kui metsa all.

Ja kolm korda õnnestus laagri lõpus isegi kaardile jõuda! Pildil olen Sunset kraatri nõlval vulkaanilisel tuhal, kust ühele poole vaadates näeb vallutatud Humprey's Peaki ja teisele poole külastatud Grand Canyonit.
Orienteeruma pääsesin suuresti tänu soomlasest sprindi maailmameistrile Marten Bostromile, kes oli samal ajal Flagstaffis laagris ning oli valmis oma kaarte jagama. Kiittos!

See kaartide kvaliteet on seal nagu ta on ... aga midagigi, et nälga rahuldada! :)

Kodumaale jõudsin tagasi 21. aprillil ning kohe algas tihe võistlusperiood - maailmakarikas, Eesti MV, Tiomila, Euroopa MV, Balti MV, Jukola. Ning oligi juba käes juuni lõpp ja üliõpilaste MMini vaid üks kuu.

Hooaeg algas minu jaoks väga keeruliselt. Ma justkui teadsin, mida peab tegema, kuid lihtsalt ei saanud hakkama. Ma ei suutnud oma sooritust kontrollida. Ma ei suutnud leida enesekindlust. Iga võistlusega leidsin natukene enesekindlust, õppisin justkui uuesti orienteeruma, leidsin iga kord midagi, mida teha paremini. Aga õppeprotsess ja orienteerumise loomulikuks jooksmise osaks muutmine võttis aega.

Igal nädalal olid nii olulised võistlused ja soovisin teha tublid sooritused kõigil. Muudkui arenesin ja pingutasin oma parimat. Tiomila näitas selgelt, et füüsiliselt olen hea sammu edasi teinud - andsin esimese vahetuse üle teisel kohal! See lisas enesekindlust EMiks. EMil püüdsin enda sooritusi teha (tublid kontrollitud jooksud), kuid ükski võistlus ei õnnestunud nii hästi kui lootsin. Ikka tulid sisse häirivalt suured vead. Mul oli veel palju uuesti meenutada ja õppida, kuidas orienteerumine käib...

Pärast Jukolat tegin mõned trennid Soomes ja käisin ka Rootsis MMiks ettevalmistavas laagris. Sain taas juurde enesekindlust, sujuvust ja orienteerumiskiirust. Aeg aga läks marukiiresti. Juba oligi käes Eesti MV sprindis ning pärast seda üliõpilaste MM Ungaris, mis oli minu selle hooaja kõige suurem eesmärk.

Eesti MV sprint oli selle hooaja üks parima keskendumise ja sooritusega võistluseid. Kõik sujus ja tunne oli super.

Rahulolu. Ja nüüd valmis üliõpilaste MMiks.

Eesti MV oli nii vaimselt kui füüsiliselt lihtne. Olin väga heas hoos ja see pani ka uskuma, et WUOCil on kõik võimalik. Üliõpilaste MMi sprindiks valmistusin hästi - joonistasin kaardi ja mõtlesin ka valikuid läbi. Soovisin mitte üle mõelda ja seega liiga detailidesse ei läinud. Pigem viisin end vaimselt õigele lainele. Kõige tehnilisemas osas ma polnud nobedaim, kuid häving tuli kaardi valesti lugemisega ja valesse punkti jooksmisega. Vea korrigeerimine maksis mõned sekundid, mõned kohad ja tasuks seekord 14. koht. Siiski ka puhta jooksuga ei oleks tulnud sprindis medalit, nii orienteerumis- kui jooksukiiruses jäi pisut puudu.


Eesti tiim üliõpilaste MMi sprinditeates - Evely Kaasiku, Raido Mitt, Sergei Rjabõshkin, Sigrid Ruul. 8. koht.

Sprinditeade jääb mulle sellelt võistluselt kõige enam meelde. Teel esimesse jooksin venelannaga (EM 8. koht sprindis) kord üks ees, kord teine, kuid pärast esimese märkimist avastasin end juhtpositsioonile jäävat ja kuklasse hingamine muutus aina vaiksemaks. Raja alguses tegin ühe vale valiku, millega sai grupp taas kätte, kuid poolel rajal olin taas üksi ning hiljem GPSi vaadates võttis muigama, kuidas täpike grupilt lihtsalt eest ära liikus. Pärast vaatepunkti olin superettevaatlik. Kuna pole taolise olukorraga harjunud, siis lõi sisse ebakindlus ja see mõjutas ka tempot. Siiski hoidsin liidripositsiooni lõpuni ning kuigi lõpusirgel ründas selja tagant jõuliselt Ungari, kellega lõpetasin samal sekundil, siis oli hea meel anda Raidole vahetus edasi esikohal. Ma olin kergelt hämmingus, et Raido eelmisel õhtul visatud nali tõesti täide läks.

Teadsin, et lühirajal pean vaid puhtalt raja läbima, sest sooritus, millega saab rahule jääda toob ka selleväärilise koha. Jooksin oma rütmis ning orienteerumine sujus alguses kenasti. Startisin viimasena ning mul oli rõõm püüda ees startijaid, kuid ühel momendil hakkasin ilmselt liialt kiirustama ning kaotasin kontrolli... oleks on sama hea kui poleks, aga samamoodi nagu kaks aastat tagasi, siis olin ka seekord enne suurt viga medalikonkurentsis. Kurjam... Ning kõige totram on, et ma ei näinud punkti objekti ka selle kõrval seistes! Jah, punkti objekti, milleks oli valliga auk, kuid tõesti ei eristanud valli seal raiesmikul/ metsa äärel/ heinamaal. Pärast minuteid tiirlemist kaugemal ja lähemal punktile hõikas leedulanna 5m kõrvalt, et punkt on seal. Hämming, pettumus ja viha võitlesid sel hetkel orienteerumist kontrolli all hoidva poolega. Jõudsin kuidagi lõpuni... 16.koht.




Kurb, et seekord nii läks. Aga järgimine kord ehk kahe aasta pärast on üliõpilaste MM Soomes. See on viimane WUOC, kuhu vanus veel võistlema lubab. Nälg treenimiseks ja korralike soorituste tegemiseks on suur.

Siiski orienteerumise suurimaks ja tähtsaimaks võistluseks on MM - päris maailmameistrivõistlused. Lappisin haavad kokku ja olin taas võistlusvalmis. Füüsiliselt aga tundsin, et olin endast kõik andnud Ungaris ja samuti oli keeruline uuesti end vaimselt nii sajaprotsendiliselt kokku võtta. Avastasin, et olin kogu oma energia kogunud ja hoidnud üliõpilaste MMiks ning väga-väga raske oli öelda ajule, et üks samasugune pingutus on veel vaja teha.

Leidsin motivatsiooni, et nüüd on võimalus lollused tegemata jätta ja hea tulemus saavutada. Minu esinemine tiitlivõistlustel oli aga nii-öelda Harju keskmine. Jah, parandasin isegi möödunud kahe aasta tulemusi, kuid mitte mingit rahulolu see MM ei pakkunud. Peale selle, et see sai läbitud.

Tulemus pole midagi suurepärast, kuid see on mu parim koht sprindi distantsil. Olen kahel eelneval aastal totaalselt põrunud ja seekordne konarlik sooritus andis juba parema koha. 32. kohta kordasin ka lühirajal. 

Kõige enam positiivset emotsiooni pakkus sprinditeade, kus koos teistega võisteldes ja võideldes suutsin oma maksimumi pingutada. Vorm polnud kaugeltki nii hea kui üliõpilaste MMil, kuid suutsin vältida vigu ning oli rõõm tuua Eesti tiim finišisse 9. kohal pika jälitajate grupi eesotsas. Kusjuures nägin tegelikult rajal peaaegu ainult leedulannat ja et grupp selja taga oli nii pikk, oli väga hea üllatus.

Pärast MMi tundsin end suhteliselt saamatult. Ja pärast hooaja viimaseid võistluseid sain vaid nentida, et mul ei õnnestunudki päriselt orienteeruma õppida. Õppida orienteeruma nii, et on sees see õige ja hea tunne, kõik sujub ning lihtsalt lähed vooluga kaasa ja kontrollid olukorda. Koguaeg oli sees tunne, et peaaegu tuleb välja, kuid samas oli palju ebakindlust ja küsimus, et kus on minu orienteerumine. See orienteerumine, mida möödunud aastal tegin. Kas kevadine vähene tehniline ettevalmistus ja kiire võistlushooaja algus rabasid jalust ja ei saanudki joonele tagasi? Igatahes minu o-tehniline tase arenes hooaja jooksul, kuid vaid lihtsal maastikul suutsin leida selle õige mineku ning tehnilisel jäin hätta.

Et aga 2016. aastast kaasa võtta ka midagi positiivset, siis tegelikult sai eesmärk möödunud hooajal jooksu kiirust tõsta täidetud, nii et kõige osas nuriseda ei saa ning tuleb sihikindlalt edasi minna. Nüüd on oluline, et füüsiline areng jätkuks ja suur fookus on vaimsel tööl.

2017. aasta MM toimub Eestis. Ma ju tean, kuidas orienteerumine siin käib. Las ma näitan!


Olen nüüd kolm aastat põhiklassis võistelnud. Juba saab vaikselt ka statistikat luua.






Olen üpris üllatunud, et sel aastal saavutatud tulemused tegelikult näitavad isegi edasiminekut. Ning ainult paremaks saabki praegusest punktist veel minna. Ootan põnevusega järgmist aastat. :)