Elu sooja päikese all

lõpuks!

teel kaardile 

Eile käisin esimest korda sel aastal naelikutega metsas orienteerumas. Te ei kujuta ette, kui hea see oli!!! Ma arvasin alguses, et kui kaardi kätte saan, panen kohe minema ja enam tagasi ei tule, kuid siiski, siin ma olen, jälle läpaka taga .. mets tundub pildil ilus, kas pole? Jah, ega oligi väga ilus vaadata, kuid jooksmine oli piin, sest maas oli põlvini okastraat üle metsa ja see oli päris valus. Loodan, et punased täpikesed jalgadelt kaovad kiirelt. O-jooks oli sel päeval kindlasti rohkem o-kõnd, sest oli raske, väga raske. Pulss on igal treeningul kahlaselt madal ning joosta ülimalt raske .. esimeste jooksusammude värk.

Pärast o-treeningut käisime linnakeses nimega Vieste pizzat söömas ja sealseid kultuuriväärtusi uudistamas. Jõudsime linna täpselt siesta alguseks, mistõttu oli oht, et jääme lõunasöögita. Nimelt meie linnakeses on kõik kohad siesta ajal kinni, kuid vedas, leidsime ühe avatud koha. Pizzerias menüüst peaaegu aru ei saanud, niiet küsisin kohe kelnerilt, et milline on teie parim pizza ja võtsin pärast veidikest mõtlemist selle. Ning ei vaidle vastu, oli väga hea! Arvelt tänu Hannulale (meie invaliidist blondinka ikkagi) saime veidi discounti ka.

Täna, 18. märts, käisime hommikul kõigepealt metsas kaardil ja õhtul oli sprinditreening linnas Rodi Garganico. Tänane maastik oli hoopis huvitavam - kivid, kaljud, karstilohud, veidi rohelust. Õnneks täna okastraati ei leidunud, vähemalt mina sellele otsa ei sattunud. Suunaga oli nii täna kui eile probleeme ning kõrguseid ei tunneta samuti. Hea, et hooaeg sai Itaalias laagris alustatud, muidu hakkaks Eestis vigu järjest korda saatma. Metsatreeningud on siiani väga õpetlikud olnud ja tunnen, et juba praegu on laagrist palju kasu olnud.
Õhtune sprinditreening oli rahulik sörk sprindikaardil, ainult ühe tõusu jooksin täiega (lihtsalt tuli tunne ja ei kahetse, mõnus valu oli üleval). Paar vale teevalikut tegin samuti ja ühes kohas sattusin segadusse ning seisin ja kõndisin, kuid mittemidagi hullu. Isegi jooksupealt kaardilugemisega sain hakkama, mis metsas oli üllatavalt keeruline minu jaoks. Ülivingeid tänavaidpidi sai joostud, mis olid nii umbes 0,5m laiad ja koer ajas lõpus haukudes taga.

saak

Pärast trenni vana kala Hannula (paar aastat tagasi viibis selles linnas) juhatas meid apelsiniraksu. Jätsime autod nõlva üles ja ise läksime alla apelsinide järele. Õed Zimmermannid upitasid müüri peal seistes üle aia nopitud kraami ja me pistsime Liisuga taskutesse ja lõpuks põe, sest taskud oli pungil täis. Veidi aja pärast sõitis kolmerattalise liiklusvahendiga üks mees meist mööda ja näitas näpuga, et ei tohi. Panime jooksu nii, et apelsini taskutest ja põuest lendasid. Jooksime autodesse ja avastasime, et Lauri on puudu. Sõitsime alla puu juurde ja aiast mööduses märkasime, et Lauri kükitas aias sees veidi eemal mingi puu all ja toppis apelsine dressipluusi varrukatesse ja üldse igat pidi selle sisse. Super! Nüüd meil on rõdul hunnik hapusid apelsine, mis loodame, et küpsevad magusamaks. :D
Ja veel, kodulinnas mäkke majani jõudmiseks Timmo (ja Lauri järgi loomulikult) huligaanitses nii, et kohalikud said me peale pahaseks. Sõitsime mööda ülijärsku käänulist teed üles ning keerasime kuhugi ühesuunalisele (vastassuunalisele) tänavale. Kohalikud vaatasid meid ülikurjade nägudega, Piibe pistis esipingil pea alla häbi tõttu ja meie naersime südamest. Arvasin, et lõunamaalased on lõbusad ning suhtuvad ka sellistesse juhtumitesse naljaga, kuid seekord nii polnud. Kaks hullu nii väikses linnas pole ikka naljaasi.

Õhtul kodulinna naasedes nautisime mäenukil päikeseloojangut. See oli täiesti ausalt ilusaim, mida kunagi olen näinud. Muinasjutulised mäed (pildil ere päike veidi peidab neid), sinine meri, värvid taevas, rohelus jne. :)

Ja nüüd tuttu!
Buonanotte, bella! :)