O-mõnud Gargano poolsaarel

Laagrist on järgi jäänud vaid mõned päevad. Homme hommikul on viimane treening(paarissprinditeade) ja pärast seda paneme Rooma poole ajama. Reedest pühapäevani toimub MOC (Mediterranean Open Championship Orienteering) 2012: http://www.orienteering.it/macro.php?subsite=n071111_083927 .

Oleme teinud erinevaid kaarditreeninguid, peamiselt sprindi, sest tegu on ikkagi sprindilaagriga. Tänu sellele tutvunud ka mitmete erinevate linnakeste ja nende kultuuriväärtustega: Monte Sant’Angelo, Ischitella, Rodi Garganico, Vico del Gargano.

19. märts hommik

Itaalias on roheline mets kõige kohutavam võsa, mida annab ette kujutada! See pole lihtsalt tihe padrik nagu Eestis, mis tundub läbimatu, vaid padrik läbipõimunud roniva okastega taimega. Vot, see on kohutav! Nagu Liisu ütles: “see on nagu Lilli mets, ainult, et kõigil taimedel on okkad küljes.” Ma nagu reaalselt liikusin vahepeal 100m 15 minutiga, sest olin kindel, et kuidagi ma saan välja ka edasi liikudes … nojah, saingi .. lõpuks. Olin vahepeal olukorras, kus polnud võimalik liikuda mittekuhugi suunda ning okastraat oli umber keha keritud, see oli jube. Kuidagi edasi liikudes tõstsin vahepeal kahe näpuga ettevaatlikult neid taimi eest ära, liikusin nii jalad ees kui käed ees, kuid kuidagi polnud valutu. Ükshetk sain vabamasse osasse, kus hakkasin ühte suunda minema mingi kolm korda, koguaeg nagu hakkasin, kuid siis vaatasin, et ei saa ja läksin otsisin uut kohta, kuid lõpuks ikkagi rammisin sealt läbi, sest mujal oli veel kohutavam. Nii ma siis ei jõudnudki 13. punkti, vaid möödusin sellele üpris

kiire ring

 lähedalt ja üritades otse läbi saada, keerasin hoopis koguaeg sujuvalt paremale, sest see oli võimatu, ning jõudsin ikkagi ranna äärde majakese juurde välja. Nojah, tore. Mul on küll vähe orienteerumiskogemust, kuid julgen väita, et see roheline on maailma kõige hullem. Kuna ragistasin 13. punktiga nii kaua, siis kiirel (e viimasel) ringil otsustasin 4. ja 5. punkti vahele jätta. Olin neisse juba täitsa minemas kuni mu jala vastu läks järjekordne okastraat ja ma lihtsalt ei soovinud enam sama jama korrata. 

Vico del Gargano. 19. märts õhtu. 

Vico del Garganos oli vägev! Sel sprinditreeningul naised läbisid kaks ringi ja mehed kolm. Mina esialgu B ja siis A, osad teistpidi. Esimene ring oli aeglane: palju sekundilisi seisakuid ja tempo mahavõtmisi. Teine ring oli suhteliselt sujuv ja seega tulemus ka tunduvalt parem. Mõlema raja lõpus sai ~750 m ainult tõusu joosta (40 tõusumeetrit). Oii, see oli mõnus! Raske, aga mõnus! Lihtsalt nautisin seda pingutustunnet, pole ju nii ammu tundnud. Ka aegu võrreldes on näha, et kui esimese ringiga kaotasin esimestele u 2,5min ja rohkemgi, siis teisega u minut. Olen väga rahul selle treeninguga.

Dieetlaagrist nii palju, et üle-eile pärast õhtust trenni ostsin omale 0,5kg hiigelkrõpsupaki ... ups, läks nii nagu alati. Õnneks on mul sõpru, kes aitavad koormat kergedada.

Monte Sant'Angelo. 20. märts hommik.

Monte Sant'Angelo linnast vaade pilvede peale

20. märts õhtu

Tuleb tõdeda, et kõige enam naudin siiski orienteerumist metsas. Laagri parim trenn on kindlalt Foresta Umbra minigsugusel kaardil, kus Liisuga jälitasime üksteist kordamööda. See oli lihtsalt nii mõnus rahulik jalutamine, sörk ja lobisemine. Paar korda tekkis olukord, kus kaotasin järje ja lugemine läks sassi, aga selleks oli mul ju paariline, kes aitas paika saada. Nii võiks koguaeg olla keegi kusalgi seljataga! Ma ei tea, kas ma tõesti olen nii ebakindel kohati või siis mulle lihtsalt ei sobi aeglaselt orienteerumine. Sprinditreeningutel olen ka mitu korda tundnud, et aeglasel tempol kaob järg ära ja hakkan liiga palju ette lugema. Tegelikult peaks kõigega igas olukorras hakkama saama. Jaa selleks ma ju treeningi! :)

Kaardil puudusid teed, mis tegi asja veel huvitavamaks.

SF

SQ

Täna toimus suurvõistluselaadne treeningvõistluspäev. Hommikul toimus kvalifikatsioon ning õhtul vastavalt joostud positsioonile starditi finaalis(võitjad viimasena). Kvalifikatsioon oli Ischitellas. Tegin päris mitu rumalat viga. Esiteks paar vale valikut ning teiseks punkti ühe asukoha lugesin tsipa valesti. Õhtune finaaljooks toimus meie kodulinnas Peschicis, kus tegin ka ühe veidi suurema vea (40s) ning jällegi ei lugenud kaardilt vajaminevat välja, mistõttu tegin ülearuse kaare kaks korda (punkti minnes ja sealt väljudes). Õudne! Ja treppidest on ka juba üleküllus! Ei ole isegi kohutavalt raske, kuid lihtsalt ei viitsi enam. Ühesõnaga asi kiskus täna kuidagi väga käest ära, kuid see on kõigest mingi mõte ... tegelikult on ju kõik superluks! Ei taha mõeldagi sellele, mis Eestis praegu toimub.

Sweet hometown Peschici

Ciao! :)