BOC 2012 tavarada

BALTI MEISTRIVÕISTLUSED 
26. mai
Tavarada 
Rada: 5,9 km; 14 KP
Aeg: 01:16:27
Koht: 10./18
Tulemused.

pole ammu nii raske ja madal samm olnud; teade

Pekkkkkkki. Algus oli tegelikult väga ilus. Esimesse läksin rahulikult, kindla peale, kontrollisin end koguaeg ning sain enam-vähem ilusti selle ka kätte. Punktile oleks võinud veidi teisiti läheneda, kuid muidu kõik väga ilus. Teine, kolmas ja neljas tulid üliilusti kõik minuni. Viies samuti, kuid nii lühikese vahemaa kaugelt ringi jooksmine oli kaotus. Startisin ju lõpus ning kindlasti oli juba rada sisse raiutud (mida ma ei hakanud isegi otsima). Kuuendasse ronisin, ma isegi ei tea miks, puhtast lollusest siis järelikult, liiga kõrgele mäkke, mistõttu pidin päris palju alla tagasi jooksma. Seistmendasse raiusime Kirtiga koos läbi rohelise, jõe jms. Sain Kaisa seal punktis 6 minutiga kätte, aga mängisin kiiresti edu maha ... Kaheksandasse alguses vaatasin, et võiks kindlalt K-punkti joosta ja siis sealt edasi tuttavat teed mööda. Aga ma ei teinud seda. Ragistasin kuskil nõlval teeni, ületasin tee, üsna pea kraavi ja siis hakkasin nõlvapidi paremale jooksma. Njaaah, ja nii ma jooksin ja jooksin ja jooksin .. päris pikalt olin juba jooksnud. Tuli valge mets. Kaardi järgi oleksin pidanud kraavi ületama ja siis mäkke tõusma hakkama. Kuna kraavi ei tulnud, siis arvasin, et punkt 1: ei pannud jooksutuhinas seda tähele või punkt 2: ületasin jõe kuidagi mingi ime tõttu paremalt poolt kraavi (tegelikult oli täiesti loogikavastane). Igatahes, praegu mõtlen, et olin jumala loll, no ikka täiega. Nõlval joostes ilmselt keerutasin end nõlvaga kaasa ja valgesse metsa jõudes ning veevulinat kuuldes (arvasin, et olen jõe ääres) hakkasin mäkke tõusma ja siis ragistasin järsku rohelises ... nüüd oli juba selge, et pean millenigi jõudma, et saaksin kindlalt asukoha paika. Enne tumedamasse rohelisse jõudmist mäe üleval jõudsin veel mingisse punkti nr 44, mis oli selgelt nina peal .. ja ma ei suutnud tuvastada seda kohta kaardil. Post pani ka minust kui postist mööda ja nii ma seisin ja jalutasin kui lollike seal ... aaaga lõpuks ma jõudsin teeni, täpselt selle kohani, kus enne juba viibisin, kui läksin neljandasse. Kerge üllatus, et alles poolel teel, olin ju tõesti pikalt jooksnud. Edasi sain ilusti punkti kätte, kuid ega sellega seiklused ei piirnenud. Üheksandasse leidsin, et põlluäärtpidi saab lihtsalt ja kiiresti. Lugesin iga käänakut ning üritasin keskendunud olla, et mitte lihtsal etapil viga teha ... jah, juba keskendumine täiesti valele asjale oli viga. Nii ma siis tegin sel etapil täpselt sama vea, mis JWSOCil Ukrainas. Lugesin üht teed mitu korda. Esiteks, et see on see tee, kuhu veel ei tohi minna ja siis lähemale jõudes, et nüüd on siis see tee, kuhu tohib minna. Tegu oli nimelt sama teega, mida korra juba lugesin. Ma ei ole tegelikult siiani päris kindel, et nii tegin, kuid muud varianti ei ole. Jooksin mööda mingit nina alla ja jõudsin kraavini. Üks hetk, kui olin mööda kraavi üles ja alla käinud ning rohelises tuhninud, siis nägin Tõnist, kes aitas mul end paika saada. Olin hämmingus, et jälle nii palju enne punkti hakkasin seda otsima. Lugesin ju seekord ülitäpselt kõik käänakud ja luhad ära. Kurat küll. Tõsiselt närvi ajas selline asi. Aga polnud hullu, lõpp polnud ju kaugel. Kümnendasse läksin nagu oleks teadnud, kus see on. Ideaalselt otse punkti. Üheteistkümnendasse järjekordselt lugesin topelt üht kohta. Kõigepealt, kui ületasin kraavi, siis lugesin, et see on see kraavike ja siis kui üle olin ja "tee" peale sain, siis lugesin, et see oli see jõgi hoopis. Uskumatu lihtsalt. Tegin mõned sammud tee peal ning siis taipasin lõpus suunda vaadata.. oh, üllatust, vale suund. Olin suvalise tee peal jõega paralleelselt. Kuna lagendik juba kaugelt paistis, siis otsustasin, et lähen sealt ringi, kui juba olen niimoodi teel. Tegelikult muidugi poleks üldse hilja olnud üheksakümmend kraadi suunda muuta ja otse punktile peale minna ... oleks vaid teadnud, et nii ilus mets ka teisel pool jõge. Nüüd oli küll kuskil heinamaal sörkides tunne, et tahaks, et see jama juba läbi saaks, kõik oli nii vale. Aga tegu on ju ikkagi tiimivõistlusega ka ja iga sekund loeb, seega allaandmisele mõtlemine on ja oli üleliigne. Punkti ronides tõus oli muidugi tee pealt tulles magus. Kaheteistkümnedasse esimene mõte oli, et lähen otse, aga kui olin paar sammu metsa sisse teinud, siis vaatasin, et inimesed jalutavad soos ning ilmselt seal on kole ja läksin hoopis ringi. Samas, ümberotsustamine oli jälle vale. Pinnas polnud üldse kehv, otse oli kindlalt kiirem. Ma ronisin tee pealt muidugi vara metsa ka, mistõttu etapp oli veidi ebaõnnestunud. Lõpus viga ei teinud, lihtsalt jalutasin ja sörkisin lõpuni.

Kogu see asi oli üks õudus kuubis. Paljupalju viga, raske jalg, väsinud enesetunne, kõige vale tajumine jne. Parem oleks, et see totaalne kaos enam kunagi ei korduks!

tsirkus