2012/07/16

JWOC sprint ja tavarada

SPRINT

8. juuli, Košice
Rada: 2,3km
Aeg: 14.02,8 (+2.50,0 võitjale - täiesti kindlalt liiiiiiga suur!)
Koht: 67.-68. /134
Tulemused.
Olud olid väga rasked minu jaoks. Olin sprindiks valmis, kuid kuumus tappis. Väljas oli 34 kraadi või rohkemgi ja päike paistis lagipähe. Õudne. Tundsin, kuidas tahaks pingutada ning kiiremini liigutada, kuid lihtsalt ei suutnud. Kohe esimesse tegin 10 seki viga. Panin hooga teeotsast mööda, siis seisak ja tagasijooks. Selline viga aga näitas selgelt, et ma polnud valmis kohe stardist täiega sprintima hakkama. Aju polnud valmis nii kiirelt reageerima. Teise vale valik. Hakkasin kartma ületatavat aeda.
Märkasin võiduvarianti esimesena, kuid otsustasin teise kasuks, sest eelmise päeva modelil oli ületatav aed vääga kõrge ning sellise aia puhul ma oleksin pigem kaotanud aega (+3s). Siin aga oli väike ülehüpatav nagu hiljem teada sain. Järgmine suurem kaotus tuli üheksandasse minnes, kus lõin enne trepist üles minekut korraks kahtlema ja võtsin tempo täiesti alla, väike seisak ja uuesti tempo tõstmine (+5s).
Vale valiku tegin kindlasti ka 15. punkti. Märkasin jällegi võiduvarianti esimesena, kuid otsustasin ikkagi teise kasuks, sest esiteks pole väga nurgeline, teiseks puudub tagasiminek ja kolmandaks on punkt läbijoostav. Kahjuks sellega kaotasin aga u 10 sekundit. Praegu vaatan kaarti ja mõtlen, et kuidas ma üldse kaalusin seda varianti paremal pool. See on ju silmnähtavalt palju pikem.
Esimene võistlus jättis seest veidi tühja tunde. Kiirust polnud ollagi (nii enesetunde järgi kui teistega võrreldes) ja olekseid tuli kokku 25-30 sekundit.

TAVARADA

3 -> 4 keskmises osas pole 100% kindel 
9. juuli, Brazda
Rada: 7,7km
Aeg: 86.50
Koht: 76. /130 (+28.55)
Tulemused.
Esimesse rahulikult ja kindlalt. Teise ei märganud peenema musta joonega teekest paremal ja seega valisin kohetselt vasaku variandi. Ei usu, et kaotus väga suur, kuid ilmselt oleks paremalt siiski võidukas olnud. Jõudsin juba mingisugusele enda ees startinule järgi, kuid ei teinud absoluutselt sellest välja. Ta läks vist kolmandasse paremalt poolt.
Jaaa nüüd tuleb kaos. Kõik klappis alguses ideaalselt. Olin täielikult kaardis. Teepeal jäin korraks seisma, et kõik oleks täiesti kindel. Kuigi olin nii täpselt suunda hoidnud, tundus mulle, et olin teepeal kuidagi liiga vasakul, sest vasakul oli nagu mingi ninamoodi asi. Kallutasin end siis kähku paremale ja olingi supsti kahe lohu vahel. Korraks jäin seal veel seisma ka kontrollisin asja. Paremal lohk võsaga põhjas ja vasakul tavaline lohk. Okei, kõik nagu klappis, kuigi sattusin kuidagi liiga ruttu kahe lohu vahele. Mõtlesin ka sellele, et võin olla seal, kus ma tegelikult olingi, kuid välistasin variandi, sest vasakul paistis suur nõlv. Ja nina suurust arvasin, et mõõdan ise oma kehva suurusetajuga valesti. Nii ma siis jooksin edasi ja hoidsin suunda pärast päris pikka seisakut kahe lohu vahel. Samas vaatasin ka seda, et päris nõlva otsa ei roniks .. ehk seega ei hoidnud ka nii karmilt suunda lõpuks. Alguses hoidsin, aga siis tundus, et ma jooksen lohuga kaasa liiga vasakule ja pöörasin end paremale, kuid samas mäkke ka ei tahtnud oluliselt ronida. Nii siis jooksin veits mööda nõlva kuni sain aru, et nüüd ma peaksin ammu juba lohkude vahel uuesti olema. Aga ma olin hoopis nõlval. Teadsin, et olen sellel nõlval, kus olin, kuid kus maal .. polnud õrna aimugi. Võtsin siis kiiresti sihi, et jooksen otse teeni. Jõudsin mingisuguse korraliku teeni, kuid see tundus kuidagi liiga sirge ja mitte nii suur, kui lootsin. Mõtlesin, et ehk olen kümnendale punktile suht lähedal oleval teel. Jooksin siis sellest üle, et jõuda suurema teeni. Kunagi jõudsin siis järgmiseni. Vahepeal oli nagu veel mingi teemoodi asi olnud. Nii siis ma polnud enam üldse kindel, kas ma olen sellest üle jooksnud või olen ma sellel hetkel või olen ma enne seda .. või kus ma üldse olla võiksin!? Otsustasin mööda teed mäest alla joosta, sest kuhugi see ju peab viima. Nägin, et ees läheneb roheline. Jõudsin rohelise äärde. Arvasin, et sain end paika, kuid polnud endas täiesti kindel. Sörkisin rahulikult mööda teed edasi, et jõuda järgmise teeni. Enda õnneks jõudsingi. See aga oli kuidagi võsas ja ma muutusin ebakindlamaks enda paikasaamise suhtes. Seisin ja kõndisin veits edasi-tagasi. Peaaegu nagu olin paigas, kuid miski nagu häiris. Mingi luha läks lohu äärtmööda. Mõtlesin, et kui selle peale lähen, siis see peaks olema lõige väikesele teekesele. Jõudsingi mingisugusele eriti kaduvale teele .. või oli see luha .. ma polnud üldse kindel. Tee see ei oleks nagu saanud olla, sest kaardi järgi tee pidi minema mööda lohu äärt täiesti, kuid see oli kuidagi liiga laugemal alal. Sain uuesti mingisugusele teele. See oli suurem. Jõudsin pisikesele lagendikule. Olin täiesti kindel, et see koht on üliselgelt kaardil ka kujutatud. Lagendikuke, mida läbib tee. Otsisin .. ja otsisin .. ja otsisin .. seisin .. sekundid jooksid, lõpuks vb isegi paar minutit. Aga mida ei leidnud, seda ei leidnud. Kui leidsin, siis suund oli vale või reljeef ei klappinud. Kõndisin mööda teed edasi. Jõudsin risti. Jälle otsin paaniliselt kaardilt kohta, kus on lagendik, tee ja veidi hiljem ristmik. Ükski koht nagu ei sobi. Kuulsin kuskil suunas ragistamist. Oohoh! Ma olen järelikult inimeste liikumistrajektoorile lähedal, jess! Ehk ka punktile lähedal .. olin ju päris pika maa maha kõndinud-jooksnud. Otsustasin, et kuidagi millegi järgi ma  p e a n  end paika saama. Võtsin suuna lagendikule, mis asus vasakul pool. Kõndisin kergelt mäkke, juba päris palju ... mingi noormees kargas metast välja. Jess! Olin megahäppi. Küsisin, et where are we, ta ei vastanud. Ütles vene keeles, et  nje panimaaju vms. Küsisin siis vene keeles, et gdje mõ. Nüüd ütles mingis x-keeles mulle midagi vastu. Mul oli tunne, et kurat küll, sa ju tead küll, mida ma tahan! Sama olukord kordus korra veel ja kui kolmandat korda küsisin juba vihasema häälega, et gdje mõ, siis ütles poolnaeratades vastu, et aaah, nuuu, gdje mõõ, jaa nje snaju. F* küll. Mille järgi sa siis just sinna suunda keerasid, kuhu sa keerasid ... okei, siis lõpuks ta midagi näitas, umbes viiesendimeetrise diameetriga ringi tegi näpuga mu kaardil. Alguses oli, et appi, mida sa teed, siis aga järsku taipasin ja märkasin ja mõned sammud tehes sain aru, kus olen. Oh, see oli niiii hea tunne. Kohe käis mõttest läbi, et nüüd on see koht, kus ei tohi uuesti viga teha, see tähendab, tempo hoian mõõduka ja jälgin kõike. Enam-vähem nii läksiki. Lõpuosas väikese kaldumise tegin, st läksin lohuga kaasa, kuid selle suure ajakaotuse kõrval polnud see enam midagi. Muidugi oli see ka veidi loll otsus, et üldse lõikasin lõpuks. Ringi oleks ehk isegi parem variant olnud. Jeje, kokku kindlalt üle 15 minuti viga ja täielik motivatsiooni kadumine.
Viiendasse ma lihtsalt kogusin end ja mölutasin veits. Jälgisin kompassi koguaeg ning liikusin rahulikult. Punktist väljusin juba suurema hooga. Üks taanlane jõudis järgi ja võtsin talle sappa. Nägin, kuidas ta luges kaarti või ei lugenud ning seetõttu hoidsin ise asja eriti kontrolli all. Ta jooksis otse vale lohu põhja meeste punkti. Ma küll teadsin, et see pole minu oma, kuid kuna ei julgenud kuhugi mujale keerata, siis pidin ka ise punkti üle kontrollima. Ta jäi kaarti vaatama ja keeras otsa ringi. Ma teadsin, et punkt on kuskil veidi paremal, aga kuna ta isegi ei vaadanud sinna poole, siis ka mina ei julgenud sinna minna. Ei usaldanud ennast enam, kuigi ma lugesin päris täpselt kaarti ja keerasin teise suunda. Kui kõrval lohu vasakule nõlvale tõusin, siis mõtlesin, et nii ei saa, see punkt on ju seal, ma ju tean seda, mida ma siin teen .. läksin siis ja voilaa, oligi. Taanlane kadus kuhugi ma ei tea kuhu, aga punkti vist sai suts enne ikkagi kätte. Järgmise punkti lugesin korralikult välja ja sain superilusti kätte. Kaheksandasse hoidsin paremale, et liiga vasakult sisse ei läheks. Tahtsin kollast mööda metsani joosta. Kahjuks aga keerasin ikkagi liiga vara sisse ja ukerdasin lõpuks rohelises. Vähemalt oli väike luha. Lisaks kaldusin veel valges veits vasakule. Nägin enne enda punkti veel ühes väiksemas lohus punkti. Jällegi teadsin, et see pole minu, olin juba mööda minemas, kuid ma ei suutnud. Pidin siiski minema kontrollima, et saaksin südamerahus järgmisesse suuremasse lohku enda punkti minna võtma. Ma tean, et see oli lollus, kuid tol hetkel ma tõesti ei soovinud rohkem viga teha ning parem kartsin kui kahetsesin. Ka kümnendasse minnes kadus vahepeal enesekindlus täiesti ära. Olin päris pikalt juba jooksnud, kuid suure lohuni polnud ikka jõudnud. Jäin korraks ühe kivise augu juures seisma veel kontrolliks ning siis sain jälle edasi joosta. Üks tšikk, keda juba seitsmenda lähedal kohtasin, kui punktist väljusin, jõudis mulle nüüd 20 minutiga järgi. Ta ei jooksnud isegi nii kiiresti ju .. ma olin ikka meeletult aega kaotanud viga tehes ning muid lolluseid. Päris kurb. Siiski jooksin veits lõpuga eest ära ja lõpetasin enne, seega päris 20 min vist ei kaotanud. Jes.
Alates tavarajast tundsin, kuidas enesekindlus langes meeletult. Ma olin veel nii ettevaatlik ja kontrollisin kõike alguses ... ja ikka suutsin .. uskumatu. Rohkem kui pooled võistlused olid aga ees ootamas ja pidi suutma end kokku võtta. Ma tõesti poleks oodanud midagi sellist, aga puhkepäeva shoppamine kohalikus keskuses Optima parandas ikka kõvasti mu enesetunnet. Sain mõtted täitsa kenasti lühirajale seatud ja isegi ootasin seda, sest kõik oli veel võimalik. :)
vauts, see tuli pikk jutt :D

Hoian praegu täiskasvanutele pöialt. No täitsa lõpp kui põnev! Oh, kuidas oleks tahtnud ka nii tubli olla, kui nemad. Eks järgmine aasta! ;)

2 comments:

  1. Tagasilöögid on minumeelest päris head- need aitavad isu suuremate saavutuste järele tekitada.
    Võitjad on need, kes on ühe korra rohkem püsti tõusnud kui pikali kukkunud. Edu ja trennilusti edaspidi ja häid kordaminekuid täiskasvanute koondises!!

    Ats

    ReplyDelete
  2. Jah, tõsi. Varustust ma niipea nurka ei viska. Eks teen põhjaliku analüüsi, olen edaspidi targem ja õnneks on juunioriklassis veel üks aasta aega end tõestada. Hetkel aga vajan pisikest puhkust sisemiselt enda taastamiseks. :)
    Aitähaitäh! Kõigepealt vaja muidugi koht põhiklassi koondises kindlustada, siis saab ka kordaminekutest hakata rääkima. Näis, mis tulevik toob.

    ReplyDelete