hooaeg libedal suusal

Talvine hooaeg möödus seekord heal libedal suusal ehk saan lõpuks öelda hooaega kokkuvõttes, et see õnnestus. Loomulikult oli võistluseid, kus ei teinud rahuldavat sooritust, kuid kõik püstitatud eesmärgid said täidetud ja seda nii individuaalselt kui ka võistkondlikult.

Elu korrigeerib - iga asi on millekski hea

Suusa-o ettevalmistuseks on mul alati olnud o-jooksu hooaeg. Ja vastupidi. Seekord aga kogunes sügisesel ettevalmistusperioodil rullsuusakilomeetreid rohkem kui möödunud aastatel. Muidugi suusatajatega seda numbrit võrrelda ei anna, aga siiski. Oktoobrist vaevas mind põlvevigastus, mistõttu pidin jooksmise täiesti kõrvale jätma. Ainult rullsuusatasin, ujusin ja tegin jõudu. Novembri lõpus läksin lumelaagrisse ja sain juba ka n-ö päris suusal treenida. Mul pole vist kunagi olnud nii hea tasakaal juba esimeses trennis. Tavaliselt tunnen end kui lehm jääl. :) Lisaks oli kätes jõudu! Isometsä tõus (1,7 km ja u 100 tõusum) läks hõlpsalt paaristõugetega üles. See oli ilmselge tõestus, et tugevaks saab ainult selles, mida harjutad.

Citius, altius, longius - kiiremini, kõrgemale, kaugemale

Imeline maa Šveits

Supervahva Eesti suusa-o koondis EMil

Sprint. 21.koht

Euroopa meistrivõistlustele läksin kindla sihiga - koht 20 parima seas. Olin 24. ja kaks korda 21. kohal. Enesetunne kõikus kui pendlikuul ühest seinast teise. Võistlused toimusid 1500m ü.m.p. Kangesti tahaks vähemalt osa süüst selle kaela ajada. Viimaseks individuaaldistantsiks oleks justkui kõik stabiliseerunud, kuid ikka ebaõnnestusin. Ma ei saanud hakkama suure nõlva/oru efektiga - ei osanud lugeda kõrguse vältimist ja hiljem tunnetada kõrgust. Aga vähemalt möödunud aastaga võrreldes oli näha selget arengut nii kiiruse kui ka tulemuste osas. 

Teate start

Teates oli esmane eesmärk möödunud kahe aasta viga parandada ja rada määrustepäraselt läbida. See oli eeldus, et saaks lõpuks kättevõideldud poodiumikoha ka protokolli kinnitada. Alla 6. koha oleks olnud pettumus. Kolmas kord punkti vahelejätmine SO-tiitlivõistluste teates oleks olnud aga ... ma ei oska seda sõnadessegi panna. Pärast Dorise lõpetamist 5. kohal oli vabanemistunne. Lõpuks ometi. Lõpuks ometi jõudis see hetk kätte. Kolm on jätkuvalt kohtu seadus.

Needus ON murtud!

Meie õnnelik dream team (Doris, Daisy, mina).
Eesti tiim oli muide ka võistluste noorim tiim.

Tegasilöökide kiuste tuli ära!

Pärast EMi oli kaks nädalat MMini. Selle aja keskel toimusid Eesti MV. EMil oli näha, et tegelikult kiirusel ei ole üldse viga, kuid teadsin, et saab veel paremaks. Eesti MVlt tõin koju pronksi ja esimest korda suusa-o-s ka kuldmedali. Veel viimane teravus sai oma lihvi.

Olin kahtlemata elu parimat vormi saavutamas, kuid kaks päeva enne planeeritud väljasõitu lõi haigus jalult (kurguneelupõletik ja palavik, millele lisandusid köha ja nohu). Normaalsest natuke kõrgem temperatuur tegelikult arstide sõnul palaviku nimetust ei väärinud, number oli ju vaid 37 ringis. Kahjuks enesetunne aga iga päevaga aina kehvem. Minu Norrasse MMile sõit lükkus edasi ning loobusin kahest distantsist.

Võrk oli vägev! Midagi täiesti
teistmoodi kui Šveitsis või Eestis.

6 päeva pärast haiguse algust olin saanud end rajale tagasi ja asusin taas võistlustulle. Ainult tekkiv ja samas kaduv palavik ning kole köha olid suurimateks häirijateks. Teadsin, et sprindis stardin olenemata enesetundest. Ja oh üllatust, GPS näitas selgelt, kuidas kiirus polnud EMiga võrreldes justkui kadunudki. Enesetunne oli vaid kuidagi ... teistmoodi - raskem. Aga fakt on see, et eesmärgiks seatud koha top20-s nurjas taas üks orienteerumisviga. Olin 21. Ja seda kolmandat korda selle aasta tiitlivõistlustel!

Kohe pärast sprinti oli kiirelt otsustatud, et järgmisel päeval toimunud tavarajal mina ei stardi. Plaanisin sellegipoolest minna kaasa elama, kuid hommikuks oli haigus tuurid üles kerinud ja voodi oli ainus koht, kus tahtsin olla. Õnneks oli kaks päeva järgmise stardini.

Lühirajale eelnenud puhkepäeval käisin kaarditrennis. Pea oli veidi paks, kuid üldine enesetunne superkerge! Olin üpris üllatunud. Tegin paar kiiremat lõiku ja tundsin end väga-väga hästi, isegi lendamiseks võib seda nimetada. Sain kuhjaga enesekindlust lühirajal hea soorituse tegemiseks.

Lühirada oli ühisstardist. Mulle on aegade jooksul ühisstardid väga meeldima hakanud. Ilmselt seetõttu, et suurem osa teatevõistlustest on mind määratud esimesse vahetusse, niiet harjutatud on seda küllaga. Olin igati valmis kõvaks võitluseks!

Sain stardist hästi minema. Üllatusena tundsin, et pean suusarajal end pidurdama liidrite järel. Võrgus aga sain just tänu kaasvõistlejatele hoida tempot üleval. See näitas selgelt, et kaardilugemiskiirus jääb mul kõvasti alla kõige teravamale tipule. Siiski sain heasse punti ja suutsin esimese kahe ringi ajal kenasti lugeda kaarti kaasa. Olin suurem osa rajast koos Milka Reponeniga, kellest sai lühiraja maailmameister. Rada koosnes kolmest ringist. Olen väga rahul, et kahel neist suutsin lisaks järelhoidmisele ka teha enda valikuid ja sõit sujus. Olin kahe ringi järel neljandal positsioonil! Jah, tõsi, pikem hajutusring oli minul alles ees.

Kolmandale ehk viimasele ringile minnes lugesin jätkuvalt ise samuti kaarti, mitte ainult ei sõitnud sabas ja hakkasin enda varianti tegema ka esimesse punkti, kuid mõtlesin ümber, tegin kannapöörde ja proovisin Milkale uuesti järgi sõita. Tuli äkiline mõte, et ma ju ei suuda üksi orienteerudes tempot üleval hoida. Jäin maha siiski piisavalt, et teda võrgus enam mitte näha. Sellega kahtlemata tempo langes. Väheke pikemal etapil tihedas võrgus kaotasin järje ja enesekindluse enda asukoha osas. Kaotasin väärtuslikke sekundeid, kuid see polnud veel midagi hullu.

Esikümne koha nurjas üks viga lõpus. Veel üheksandal positsioonil olles keerasin üks tee varem võrku sisse. Hävisin sellega umbes pool minutit ja lõpetasin 13. kohal. Ei teagi nüüd, kas eesmärk sai seatud madal (top20), aga see sai täidetud kuidagi hoopis teistmoodi kui ette kujutasin. Siiani olin kõvasti pingutanud ja tulemuseks oli koht napilt kahekümnest väljas. Seekord küll pingutasin, aga samas kulgesin sujuvalt ja jõudsin veel ühe lolluse ka teha ning lõppprotokollis seisab 13.koht.

MMi lühirada. 1. ring

MMi lühirada. 2. ring

MMi lühirada. 3. 

Tundsin, et nüüd võib küll hooaja kordaläinuks lugeda. Teatevõistlusel läksin starti väga pingevabalt. Mul puudusid ootused, lootused ja eesmärgid. Läksin ehk isegi liiga pingevabalt, sest pidin päris kõvasti end sundima fokusseerima enne starti. Aga oh rõõmu ja oh üllatust! Pärast viimast vahetust sai Kaisale minna finishisse vastu rõõmuteatega, et seisame täna poodiumil! Põhiametikohalt suusataja Piret Pärnik, tubli juuniororienteeruja Kaisa Sander ja mina, kes ma olen end pigem suveorienteerujaks lahterdanud, võitlesime kätte MMi kuuenda koha. Vinge tiim!

Pärast MMi lühirada toimus tervisega kannapööre. Oleksin kui päeva pealt terveks saanud. Kahjuks see juhtus alles tiitlivõistluste lõpuks, aga üllatusena tõesti haigus täielikult head kiirust ei kaotanud ja sain lõpuks kõik hooajale püstitatud eesmärgid täidetud.

MM õnnestus, suusa-o hooaeg õnnestus.

Kuigi vaimselt lõpetasin talve enda jaoks ära ja hakkasin suvele keskenduma, siis pärast MMi toimusid mõned võistlused suusal veel.

38km seljatatud!

Eesti MV sprint

Nüüd on hea hetk 100% aastale 2017 keskendumiseks, kui toimub Eestis MM o-jooksus. Pärast seda võib suusa-o-st edasi rääkida. Ilmselt see ei kao mu kalenderplaanist täielikult, kuid hetkel sisetunne ütleb, et järgmisel kahel aastal ma talvistele tiitlivõistlustele ei kandideeri.

Adios, amigos! Nüüd Hispaaniasse!